Eesti laulu ajalugu on väga pikk ja mitmekülgne.
Kui te hakkate seda uurima, siis saate aru, et kindlasti eestlased on laulurahvas.

Eestlased laulavad kõik oma ajaloo.
Esialguses see oli reegilaulu, mis lauldi eeslaulja ja koor.
Eeslaulja laulis esimesena ja koor laulis temaga.
Aga regilaulu lauldi ilma pillisaadeta.

Laul oli väga tähtis tol ajal.
Ma võin isegi ütelda, et laul aitas inimestele elada.
Praeguste inimeste elus laul ka mängib mahukas roll, aga laul ilmus väga ammu ja ta ilmus sellepärast, et inimesed vajavad seda.
Talurahvale ta aitas töötada ja ka väljendada iseennast.
Inimesed laulsid oma elust.

Puhkades ja pidutsedes rahvas kindlasti laulis ja tantsis.
Näiteks saartel mehed oli väga hinnatud pulmalauljad.

Folkloor on äärmiselt tähtis allikas eesti rahva ajaloo uurimates, sest seal on kujutatud rahva elu.
Näiteks kui kristlus tuli Eestile ja kirikus toimutati laulde laulmine, see mõjus ka rahvaluulet.

19.
ja 20. sajandid võib õiguslikult nimetada kõige tähtsamate sajanditena eesti laulu ajaloos.
Lauluga on tihedalt seotud ärkamisaeg 19. sajandi lõpus.
Ja sel sajandil ka toimus eesti laulu ja muusika kõige tähtsam sündmus - Esimene laulupidu 1869. aastal Tartus, mis pani aluse järgnevate üldlaulupidude korraldamisele.

20. sajandil Eestil ilmusid esimesed professionaalsed heliloojad, näiteks Rüüdik, Saar, Kapp.
Ka avati muusikakoolid ja ilmus võimalus saada muusikaalne haridus Eestis.

Praegu Eestis on väga palju rahvalauluansambleid, mis laulavad rahvalaule ja esitavad rahvatantsutega.
Veel on ka väga populaarne võtta rahvaluulest sõnu ja teha uut laule.

Arvestades eestilaulu ajalooga võib öelda, et eestlased on laulurahva ja nendest teeb laulurahva suur armastus laulda ja tantsida.