Eestlased hakkasid laulma väga ammu, isegi tol ajal, kui nad elasid kauas.
Eesti folkloor koosneb kolmast osast - laulud, tantsud ja muusika.

Esimesed rahvalaulud nimetatakse regivärsiliseks lauluks.
Nad tulid läänemeresoome kultuurilt.
Need laulud esitavad koor ja laulja.
Lauldes võidi liigutada rütmi ette ja tagapoole.

18. sajandil ilmusid kirikulaulud.

Eest rahva hulga naised laulsid rohkem, kui mehed, sest viimased olid alati meres.
Naised laulsid tööd tehes, last kiigutades, üksi olles, käsitöö tehes.

Meeste rahvast kõige tuntumaid olid pulmalauljad, nad käisid pulmast pulmale ja laulsid külalistele.

Viimastel 30 aastal kasvas huvi folkloori poole: hakkasid levima rahvamuusika ansambleid, folkloori peod, temaatilised üritused.

Kõige tuntum aga muidugi Eesti laulupeod.
Esimene laulupidu toimus Tartus, aastal 1869.
See on tänapäevani kõige tähelepanuväärsem ja massilisem rahvalaulupidu Eestis.

19ndal sajandil, teisel poolel hakkasid heliloojad rahvalaulu töötlusi.

Täna on palju ansambleid, kes näitavad inimestele rahvalaulu ja tantsu kultuuri.
Me kõik võime neid näha pidude ajal Vabaõhumuuseumis, vanalinnas.

Praegu saavad tuntumaks nn rahvamuusika üritused, seal on võimalik muinasjutte kuulata, laule ja nn rahvamuusika remixid või ümbertöötlused.