Eesti rahvas on esteetiline ja emotsionaalne.
Kõik emotsioonid sündivad ja surivad kunagi.
Ja rahvas, või üksik inimene kirjutab, kirjeldab oma emotsioonid paberile.
Kirjutab luuletusi oma stiilis, aga neid võib looma muusikale.
Alati noorus on aktiivne oma eelistuses elada harmoonias ja üldse elada ilusasti, rikkas.
Armas aitab meid.
Noored mehed lauluvad omad mõtted neiule... See on ainult üks võimalus kuidas võiksid ilmuma rahvalaulud.

Nad lauluvad üksi olles, töötades, last kiigutades.
Rahvalauludes kajastub rahva minevik, mistõttu on ka rahvalauluga tutvumine pisut nagu ajaloo uurimine.

Eesti vanemat laulutraditsioonid iseloomulik regivärsiline rahvalaul, mis on kujunenud enam kui tuhat aastat tagasi.
Neid pärandati põlvest põlve suuliselt, tuginedes mälule ja traditsioonidele.
Aga uuemat rahvalaulu iseloomustab kirjalik ülestähendus - laululehed ja salmialbumid levisid trükitult, laulikuid ja salmikuid kirjutati ümber ka käsitsi.

Rahvalaulu ajaloo uurimine on raske, aga huvitav töö.
Algab tuhandeid aastad tagasi ja ei lõpe mite kunagi.
Eesti rahvas esialgu ainult kuulas või laulis muusika mängimises, kuid hiljem musitseeriti piduõhtutel ka tantsu saateks.

Ajaloolise tähsusega sundmuseks kujunes esimene ülemaaline laulupidu 1869. aastal Tartus, mille korraldamise idee ja teostus tuli "Vanemuise" seltsist eesotsas Johann Voldemar Jannseniga.
Koorilaul on eestlaste hulgas kujunenud massiharrastuseks, seepärast on loomulik, et tavalise eestase jaoks seostub sõnadega "rahvas" ja "laul" kohe ka "laulupidu".

Lisaks on laulupidu ka suur rahvapidu, kuhu tullakse koos perega lootuses kohata sõpru, sugulasi ja tuttavaid.

Kõikidele meeldivad erinevad peod, kus võib lahutama, lõbutsema, tantsima, laulma, tuttvuma ja muud.
Eestlased armastavad oma kuulturi ja hoolitsevad tema säilimase eest.
Ja massiline rahvusluse laulupeod aitavad eestlastele olla nagu üks suur pere.
Kuid Eesti on väike riik ja kuulturi säilitamine on tähtis nendle.
Ma arvan, et rahvalaulud teevad eestlastest laulurahva.