Laulmine Eestis on kultuurinähtus, eestlased laulsid juba vanast ajast ja seni laulmine on Eestis väga populaarne ning rahvuline.

Eesti folkloor on jagunud 3 osaks: laul, pillimäng ja tants.
Laul jagatakse ka kaheks grupiks; see on regilaul ja rimiline rahvalaul.

Regilaul on Eesti vanim, mis on kujunenud tuhat aastat tagasi.
Regilaulud lauldi rohkem naisi, näiteks kui tegelesid lapsega, käsitööga.
Need laulud on vookalsed ilma muusikata.
Regilaulude erinevus, et neie rea lõpus on "maie" või sõnad algavad sama tähega.

19. sajandil tekis riimiline rahvalaul, laulul on "paar" sõnad: sind - mind.
Need laulud juba lauldi muusikaga.

Eestis, kui vaadata arhiivis on palju vokaalset zanre, mitte ainult rahvalaule, mis tekisid rahvaluuletusi järgi.

Laulud on mitmekülgsed: oli alati tähtis kellele, miks ja milleks laulavad.
Eestlased juba vanast ajast laulavad palju ja alati esineb koor ja laulja ning laulavad vaheldusega, hakkab laulja ja koor pärast.

Huvitav, et vanasti oli spontaalne laulmine, üks naine hakkas ja pärast teised, võib olla selle pärast Eestis on populaarne, kui esinevad koor lauljaga.

Eestlased väljandavad enast laulu kaudu, lauludes on Eesti ajaloo ja tutvustumine eestlastega.

Uue sajandi rahvalaulu mõjutasid riigi naabrid: Venemaa, Läti; tulevad uued instrumendid: klarneet, bojaan.

19 - 20. sajandil on Eestis rahvus ärkamisaeg.
Tulevad uued heliloojad, ansamblid.
Korraldavad festivali, on väga populaarne ja juba traditsioon "Laulupidu", kus on esitatud rahvalaulud, tantsud, rahvariided.
Ja nüüdaegsel Eestis korraldavad festivali, nn Värska rock-festival, aga kõnelevad setulaule, vana rahva laule.

Sest eestlased on seotud sõnadega "laulud", "rahvatantsud".
Nad on väga populaarsed, laulus on eesti kultuur ja ajaloo.
Üldlaulupidu on väga hea ja vana traditsioon, see on eluosa, arvan, et ta hakkab elama alati, nagu eesti rahva laul.