Lauluväljakul on palju inimesi, kõik on rahvariietes.
Siia tulid inimesed Lätist, Rootsist, Soomest.
Algab uus rahvalaulupidu... Ei!
Ma lihtsalt unistan!
Elan kasaaegses maailmas, XIX.
sajandil.
Ikkagi tahatsin elada 1928. aastal siin Tallinnas.
Tol ajal algasid rahvalaulud just Tallinnas, Kadrioru lauluväljakul.
Kui mul oleks võimalus, veedaksin terve päeva seal.
Kujutan ette, et olen ka rahvariietes, et tulin peole oma suure perega, et mul on väga hea tuju, sest ma loodan, et kohtan sõpru, sugulasi ja tuttavaid.
Arvan, et sellised laulupeod ühendasid inimesi ja naad said palju lähedamaks.

Kahjuks, ma ei saa juba elada tol ajal ja rahvalaulupeod on praegu teistsugused.
Mõned lauluõhtud toimuvad nüüd koostöös pop- või rock-ansaamblidega.
Olen väga õnnelik, et noored inimesed on huvitatud rahvalauludest.
Tahaksin kuulata, kuidas laulavad poissid Värskast.
Nagu ma tean, nad laulavad setu keeles ja nad mängivad rock-muusikat.
Arvan, et väga huvitavad olid muinasjutud ja laulud lastele.
Mõned olid loodushäältega.

Tingimata, laul ja tants - on emotsionaalne väljendusvahe.
Vanal ajal lauldi üksi olles, töötades, last kiigutades.
Loomulikult, laul aitas inimesi.
Kui mul on halb tuju, ma laulan ka.
Eriti, kui olen üksi kodus.
Tants on ka väga hea viis tuju tõstma.
Mind väga huvitab minu rahva minevik ja mul oli väga huvitav lugeda laulutraditsioonist.
Ma sain teada palju uut ja põnevat.
Mina ei mõelnud, et see traditsioon sai alguse juba 18. sajandil.

Nüüd, kui ma elan Tallinnas, mul on võimalus minna lauluväljakule ja osaleda sellel üritusel.
Olen kindel, et see meeldib mulle.