Laulmine ja tantsime - see on esteetuline ja emotsionaalne väljendusvahed, aga ka sotsiaalne tegevus.
Vanal ajal rahvus palju aega kinkis laulmise ja tantsise.
Aeg läheb ja kultur saab rohkem ja pikkem.
Praegu rahvus laulab raha jaoks, aga varem rahvus laulas ise jaoks.
Lauljad istusid ringi ja laulasid või tantsid.
Praegu, laul, kes laulatakse eestlane laulurahva nimetab rahvalaul.
Olenevalt laululiigist ja kohalikust tavast on lauldud üksi, kahekesi, kooriga ja eeslauljaga.
Lauldes võidi rõhutada rütmi näiteks keha õõtsutamise või jalapõrutusega.
Regilaule lauldi ilma pillisaateta ning neid pärandati põlvest põlve suuliselt, tuginedes mälule ja traditsioonidele.

Ristiusuga kaasnes vaimulike laulude laulmine kirikus.
18. sajandil hakkas aga vaimulike laulude laulmine levima ka väljaspool kirikut.
Olen ka mitmehäälset koorilaulu.
Ma laulasin mitmehäälset koorilaulu kooriga.
See on väga raske, seepärast on vaja kuulatud teised ja laulatud koos kõikiga.

Mitmes riigis on oma kultuuriidentiteet ja laulutraditsioonid.
Vanema ja Euroopast laenatud laulutraditsiooni koosmõju lõi 19. sajandil eeldused uue, riimilise rahvalaulu tekkeks.
Need laulud on välja kujunenud Euroopa muusika eelkõige saksa, aga ka rootsi, soome ja slaavi muusika mõjul.

Ajaloolise tähtsusega sündmuseks kujunes esimene ülemaaline laulupidu 1869. aastal Tartus, mille korraldamise idee ja teostus tuli "Vanamuise" seltsist eesotsas Johann Voldemar Jannseniga.

Ja tänamise ajani on laulupeod.
Nad lähevad lauluväljakud.
Seal on väga huvitav.
Lisaks on laulupidu ka suur rahvapidu, kuhu tullakse koos perega, lootuses kohata sõpru, sugulasi ja tuttavaid, kes on üle kogu maailma kokku sõitnud.