Laulmine on tähelepanuväärne kultuurinähtus - see on esteetiline ja emotsionaalne väljendusvahend, aga ka sotsiaalne tegevus, mis on austatud igal rahvusel.

Üldse, rahvalaul jaguneb 2 ajaloo gruppist.
Esimene rahvalaul grupp on nimetatud regivärsiliseks, mis näitab meile eesti vanemat laulutraditsiooni.
Oluliselt ka see, et regivärsiline rahvalaul tekkis enam kui tuhat aastat tagasi.

Tol ajal lauldi ise jaoks üksi olles, töötades, last kiigutades.
Rahvalauludest inimesed saatsid minevikust teada, seepärast laulmine oli nagu ajaloo uurimine.

Pärast inimesed kogusid kooridesse, kus eeslaulja viis edasi ja arendab seda; koor kordas eeslaulja esitatud värsse andes sellega talle mõtteaega.
Olenevalt laululiigist ja kohalikust tavast on lauldud üksi, kahekesi, kooriga, eeslauljaga ja ilma.
See ei olnud nii tähtis.
Kõige oluliseim oli see et üle laulu inimsed kujunesid oma mõtteid.

Pärast, 18 sajandil kirikus hakkas aga vaimulike laulude laulmine levima ka väljaspool kirikut.
Kõik külakoolid olid seotud kirikuga, seepärast lapsed lapsepõlveni osa võtsid koorides.
Koorilaulu levikuga kaasnes ka puhkpilliorkestrite asutamine - esialgul kui muusika mängimiseks, hiljem aga musitseeriti piduõhtutel ka tantsu saateks.

19 sajandil lõi Vanema ja Euroopast laenatud laulutraditsiooni koosmõju eeldused uue, riimilise rahvalaulu tekkeks.

19 sajandi lõpupool eestlaste jaoks tähendab kõige tähtsam periood - eestlaste rahvuslik ärkamine, millal haridus mängis rolli nii linnas kui maal.

1869-l toimus esimene ülemaaline laulupidu Tartus, mille korraldamise idee ja teostus tuli "Vanemuise" seltsist eesotsas Johann Voldemar Jannseniga.
Ühtlasi sai sellest muusikaline suursündmus, mis pani aluse järgnevate üldlaulupidude korraldamisele.

Ja praegu iga viie aasta järel koguneb Tallinnasse.