Kui me kõik teame eestlased on tõeline laulurahv!
Miks, küsite te mind!
Ja ma vastan: rahv, mis oskab oma muusikultuuri austada, mis ei luba selle surra - vot see on täpselt laulurahv!
Eestimaal toimuvad laulupeod, neid külastavad inimesed peredega, sõbradega, ja se pole mingi rokk-kontsert, seal on võimalik kuulata rahvamuusikat!
Paljudel teistel maadel lihtsalt pole võimalik niisugune situatsiooni näha!
Rahvamuusika on populaarne isegi noorte seas!
!
Eestimaal on näiteks bänd, mis laulab setu keeles!
Huvitav fakt on ka see, et vanadel ajadel eestlased laulasid praktiliselt kogu aega: naised - kui kogusid koos oma lastele, lihtsalt jalutamas või käsitöö tegemas!
Võime näha et rahvamuusika Eestis progresseeris ka!
Regilaule lauldi ilma pillisaateta ning neid pärandati põlvest põlve suuliselt, tuginedes mälule ja traditsioonidele.
Aga 19. sajandil oli uus riimiline rahvalaul tekkinud!
Riimilised rahvalaulud on värsimõõdult ja viisilt regilauludest mitmekesisemad ja neid on esitatud ka pillisaatega!
Väga tähtis asi on ka see, et muusika, ja laulud muidugi, aitasid eestlastele oma iseseisvuse vastu liikuda!
1980 ndal aastal hakkas "ärkamisaeg", ja inimesed teadsid et eesti kultuur on elus!
Iga laulupidu viimasel osal mängis patriootiline laul "Mu isamaa on minu arm".
Arvan et see tõstis rahvavaimu kõrgem!
Vapustav on see, et isegi meie ajal on võimalik näha inimesi, kes mitte ainult teavad oma muusikat vaid ka oskavad hästi laulda ja tantsida, kes ei ole unustanud oma traditsiooni!
Ma räägin setu rahvast!
Tõesti tore on see, et nad elavad Euroopas, käivad koolis, töötavad nagu kõik normaalsed inimesed aga ikka leiavad natuke aega ja pühistavad seda oma kultuuri!
Ühesõnaga, Eestimaal armastavad inimesed muusikat ja laule!
Noored ja vanad, naised ja mehed, õppetajad ja studentid, kõik teavad mis nende kultuur on väärt, kõik laulavad nii tihti, kui on võimalik ja kõik loodavad et järgmine laulupidu tuleb kiiremini kui eelmine.
Ja veel küsite kas on eestirahv laulurahv?
Muidugi on.