Laul on iga rahva kultuuris.
Juba vanalt ajalt ja tänapäevaseni kuulame me seda iga päev.
Lauldakse, et oma tunneid näidata, või meelelahustuseks.

Eestis muidsel ajal polnud palju linnusi, inimesed elasid külades, kus ilma laulmiseta oleks kõigile igav.
Keegi ei tea, kuidas esimene rahvalaus ilmus ja kes seda teksti välja mõtles, aga mõned rahvalaulud sellest hulgast teavad ka praegu.
Vanemad laulsid oma lastele, naabrid - naabridele.
Mehed laulsid põllul töötades, naised kudumises - ja nii elas rahvalaul inimeste peades ja hingedes.

See oli palju aastat tagasi, kui praaktiliselt iga rahvasel olid oma laulud.
Miks aga eestlased end laulurahvaseks kutsuvad?
Sellel juhul on tegemist ka ajalooga.
Eesti maa oli igal ajal teistele huvitav.
Olid tulnud rootslased, taanlased, sakslased, venelased.
Eestlast peaaegu polnud oma maa valdajadesena olnud.
Ainult eelmisel sajandil said eestlased oma maa tagasi.
Laul, mis äratas nendel rahvuslikuid tunneid oli Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm" ja nii see sai rahva sümboliks.
Niimodi võib öelda, et eestlastele laul on olulisem kui teistele rahvastele sest just selle abil said nad ühineda ja võita.

Teine põhjus et laulda oli eestlastel nende keel - kerge ja meloodiline - see sobis muusikale hästi.
Selles on paljud veel üks kord veendunud, kui paar aastat tagasi võttis Eesti esimese koha "Eurovisiooni" konkursil.

Niimoodi tuleb, et paljud meeldivaid tunneid saavad eestlased tänu nende lauludele.
See teeb neid kultuurrahvuseks ja annab nendele õigust end laulurahvusega kutsuda.