Rahvalaul on kõigem vanem ja tähtsam kultuuriosa et elab praaegu ja elab tulevikus koos eesti rahvustega.
See on kõigem kallim asi, mis ei surnud tuhat aastat tagasi, sõja ja okupatsiooni ajal.
Eesti rahvalaul ühendab ajaloost reaalsustega, vanakest lapsedega, venelastest eestlastega.
Ma ise osavõtlesin laulupeos (1994) kus ma mängisin akkordeonis, oma muusikakooli klassi vennatega.
Mul veel oli võimalus laulda kooris, et esitles minu keskkooli, aga ma ei oskanud olema kahe kohas sama ajal.
See näitab kuidas populaarne on rahvalaul kõigel eesti elanikul, ning kui eestlastel ka venelastel.

Kõigem vanem rahvalaul oli iseloomulik regivärsiline rahvalaul.
Regilaulu laulavad ilma pillisaateta.
Eeslaulja hakkab ja koor kordab.
Koorilauluajal eeslaulja mõtleb mida edasi laulama.
Regilaul võiks olla väga pikk ja spontaalset.

Riimilised rahvalaulud erinevad regilaulust et levisid trükitult.
See tähendab et rahvalaul või olla programeeritud.
Spontaalse improvisatsioon on kadunud.
Ainult Setumaal veel on regilaulu traditsioon.

20. sajandil eesti rahvus fokuseritis teisel asjadel: iseseisvusel.
1969. aastal juubelilaulupeos Gustav Ernesaks esitas Liidia’s Koidula’s sõnad "Mu isamaa on minu arm" isamalaulana, et vaheta eestlastele hümni, mis oli keelatud okupatsiooni periodil.

Rahvalaul annab võimalust tunneda iseseisvust, annab kultuuritraditsiooni vanast noortele.
Rahvalaulas on eesti ajalugu, õnne, vere, vaim ja vabadus.

Kes laulab ja tantsib - ta alati võidab.

Inglise vanasõna.

(See peab olema epigrafi kohal, aga mäletasin ainult siin.
Vabandage.
)