Igal riigil kui ka Eestis on oma kombed, traditsioonid ja laulud, sest see on tähelepanuväärne kultuurinähtus.

Vanal ajal inimesed laulsid väga tihti, kui nad töötasid, olid pulmas, laulupeol, või naised vaatasid oma lapsed kodus.
Laulud aitasid neile elada ja töötada.
Kõige rohkem vanal ajal laulsid naised, sest mehed olid meres, või tegid tööd.
Muidugi see ei tähenda, et poolnud mehikoori.
Naiteks lääne Eesti laulsid mehed pulmadel.
Rahva muusika levis väga kiiresti, juba 18. sajandil hakkas laulumine levima väljaspool kirikut.
Alguses kõik laulud olid kiriku sisuga.
Praegu me juba teame, et on uus ja vana rahvalaul.
Uus rahvalaulul on erinevaid žaanrid.
Näiteks kui me kuulame rokk muusikat, võime näha, et sõnad võetud rahva laulust.

Sellised suure laulupeod hakkasid toimuma meil Eestis allates 1994. aastalt, Tallinna lauluväljakul.
Seal osa võtsid väga palju inimest, umbes 25 000 ja veel rohkem esinejat.
Sellised peod aitavad inimestele tundma, et nende rahv on suur ja tugev.
1969. aastal G. Ernesaks kirjutasid isamalaulu "Mu isamaa on minu arm", see tugene eesti traditsioone.

Praeguse aja laulupeod on ka väga tähtsad ja huvitavad ja päris tihti toimuvad Eestis.
Muidugi peo repertuaar on seotud professionaalse heliloominguga.
Arvan, et sellised üritused on eriti tähtsad, sest niimoodi inimesed ei unusta kes nad tegelikkult on, nende rahvus, oma riigi kombed ja tragitsioone.