Laulmine Eestis - see on osa kultuurist, osa ajaloost, osa elust.
Lauldi töötades, lauldi jalutades, lauldi pulmades.
See on juba vana traditsioon, mis elab kõige eestlaste hinges.

Mis teeb eestlastest laulurahva?
Esiteks muidugi ajalugu.
Kui vaadata läbi 1896. aasta, siis kohe võib aru saada, et laulurahva või laulipidu algus tuleb just sellest ajast.
Seal ajal eestlased võitlesid oma tunnustamise eest.
Minu arvates, eestlased laulu kaudu tahaksid näidata, et eesti kombed ja eesti traditsioonid ei ole sündinud tühjal kohtal.
Nende ajalugu tuleb ära sügavalt kaugemale.
Võib - olla ma ei ole täiesti õige väljendanud oma mõte, aga see on minu peamõte.

Mina samuti olen seisukohal, et tantsud ja laulud - need on eesti rahva joon.
Vanemad annavad oma lastele kõik teadmised selle kohta, jututatakse traditsioonidest, kommetest.
Võin oletada, et see on vilumus.
Tänapäeval nad ei ole nii populaarsed.
See on vana põlvkonnade aeg, mälu.

1994 aasta.
See ei ole nii ammu.
Sel ajal tähistati 125 aastat kestnud laulupidude traditsiooni.
Kogus välja palju eesti rahvu.
Kõik tantsisid ja laulasid.
Ja ma olen kindel, et sellel ajal võib vastata küsimustele: mis teeb eestlastest laulurahva.
Muidugi igal inimesel on oma vastus, oma arvamus selle kohta.
Aga mina isiklikult arvan, et see on omapärane võit.
Ei ole enam monopoolist riigid.
Kõik on välismaased.
Eesti rahv ei ole nii suur ja võib - olla sellise laulupeoga ta tahab säilitada oma rahva, oma komme, oma traditsioone.

Laulupidu - see on rahvapidu.
Laulupidu - see on rahvuslik sümbol.
See on rahva ajalugu.
Ja armastamine ning austamine neid traditsioone, kombe ja ajalugu teeb eestlastest laulurahva!