Laul ja tants on saatnud eestlasi nii halval kui ka heal ajal, nii tööd tehes kui ka pidutsedes.
Eesti ravhas, selles plaanis on erinev teistega rahvastega.
Eestlase laulu kultuur sündis veel vanal ajal ja tuli meie päevani.
Stiilid, zanrid muidugi igal periiodil oli erinevad aga see ei ole nii tähtis, tähtsam on see, et tänapäeval on veel ansamblid, kes laulavad regivärsiliset rahvalaulut.

Kõige torem, minu arust, on veel see et eestlased said oma kultuuriidentiteeti ja laulutraditsiooni hoida tänapäevaseni.
Aga nendel oli ka rasked päevad, kuud, aastad.
Näiteks Tsaari - Venemaa ajad, nõukogude ajad.
Muidugi oleks halvem kui eestlastel kadus oma laulutraditsioonid jne.

Minu arust eestlastel on päris huvitavad traditsioonid ja ka laulupidu traditsioonid.
Mitte aga tänapäevased, vaid vanaajalised.
Huvitav ja põnev kuidas vanaajal moodustasid laulukoorid.
Eestlastel tähtsam oli see, et kooris oli eeslaulja (ta viis laulu edasi) ja koor (ta korraldas eeslaulja viimase sõnu näiteks) Venemaal), nagu ma mäletan ajaloo tundidest oli natukene teistsugune laulmise struktuur.
Vanaajal Venemaal alguses laulis ainult üks mees.
Koor tuli natukene hilinem.

Teine laulutüüp, mis tuli pärast regivärsilist laulut ei olnud nii huvitav, sest, põhimõtselt, terve laulmine XVIII sajandil oli nagu uskliku ja kiriku laulmine.
Ja, rohkem kui pool, traditsioonid oli Põhja Euroopast väljavõetud.
Väga tähtis oli ka see et eesti rahvas hoidis oma kuultuuri sel ajal (sest 16 - 18. sajandil oli Eestimaal Rootsi ajad, Saksa ajad, Tsaari - Vene ajad)  Nõukoguajal eestlastel üldse oli kõrghetk.
Laulupidu traditsioon ei olnud kinni pandud.
Eesti rahvas kogunes, laulis ja tantsis.
Aga kõige tähtsam on see, et eesti rahvas laulupidudel tähistas oma rahvusliku ärkamist.

Tänapäeval on veel regioonid Eestis, kus on rahvas, kes koguneb ja laulab rahvalaulu (näiteks, Lõuna-Ida Eestis kus on setu rahvas).

Ja need kõig faktid, põhimõtted teevad eestlastest laulurahva!