Ma ei tea, mis on minu esimene mälestus, sest inimese mälu on nagu naljatlev sügistuul, mis piltub kõiki minevikusündmusi enda ümber ja segab neid ära.

Vähemasti minu mälu käitub pisut lohakalt - see  kaotab kord sündmuste ajab, kord kohad.
Mõnikord mäletan ainult mingeid meeleolusid, lõhnu või valgustusi.
Sageli aga jäävad inimeste näod mulle meelde ja kõige armsaid isikuid ma ei unusta mitte kunagi.

            Eriti vanaemad on minu lapsepõlvemällu talletunud.
Kui olin väike tüdruk, käisime  tihti oma perekonnaga vanavanemade pool külas.
Sest et, nii minu isa kui ka ema vanemad elasid umbes saja kilomeetri kaugusel, oli võimalik, et viibisime nende juures külas olles mõnda ööpäeva.
Mõnikord juhtus ka, et kui minu vanemad jõudsid juba tööle minna, jäinki veel vanavanemadele puhkama.
    Need hommikud, mis veetsin oma vanaemadega, mäletan väga hästi.
Isa ema juures olles mul oli kombeks magada vanaema kõrval külalistetoas.
Kartsin pimedust ja vanaema tundus nii kindlana.
Tavaliselt tõusis vanaema enne teisi.
Kui mina ärkasin, oli ta juba teise tuppa läinud.
Voodilinades oli vanaema hõngu ja tema vaiksed hääled kandusid köögist.
Kohe pärast ärkamist mindi hommikust sööma.

Hommikusöögil oli samad toidud igal hommikul - tass tulist teed, röstleib võidejuustuga ja jogurt.
Üldiselt söödi ka jäätist moosiga (mõnikord moosi jäätisega) ja joodi limonaadi.
Pärast hommikueinet võidi elutoas möllata ja alles keskpäeval jõuti ööriideid vahetada.

Teise vanaema juures oli palju kõvem kord.
Seal magasid lapsed lapsekambris ja mölllasid õues, aga hommikust söödi küll ööriides.
Hommikueineks oli puder või, suhkru ja piimaga.
Joogiks oli mustikamahla, mis meie vanaema oli teinud ise.
Mahla sisaldas väga palju suhkrut ja maitses nii hästi!
Pärast hommikusööki riietuti ümber ja mindi välja mängima.
Õe ja täditütardega oli eriti tore vanas laudas seigelda, kuid kaaslaseta ma seal ei käinud.
Üksinda oli kenam metsas mängida ja vanavanemade kannul käia.

Nüüd vanaemadega veedud aeg tuleb sageli mulle meelde.
Mäletan, kuidas suurepärased need isikud olid ja kuidas õnnelik ma nende juures külas olles olinki.
Ehk selle aja mälestused ei ole minu lapsepõlve esimesed, aga tähtsamad need kindlasti on.
Mul oli hea lapsepõlv ja arvan, et võib-olla olen selle pärast igavesti tänulik.