Ma arvan, et olin kuueaastane, kui ma kogusin palju mandariinkoori.
Kui oli talv, ma tahaksin külmutada need ja ma panin mandariinkoored välja.
Seal need olid ilusas rivis meie eeskojal.
Minu ema ei olnud heas tujus, kui ta märkas need koored.
Ja müstilisel taval kõik mandariinkoored olid järgmisel hommikul ära.

   Mul on õde, kes on kolm aasta noorem kui mina.
Ma alati mängisin temaga.
Kord meie ema läks jalutama õhtul, ma arvan et võis kell kaheksa paiku olla.
Ma leiutasin, et ma ja minu õde võime minna ka jalutama ja järgnesime meie ema.
Me mängisime, et me olime salakuulajaid.
Me järgnesime ema ja ta ei märkanud midagi.
Siis ma ja minu õde märkasime, et meie naaber jalutas vastu ja me läksime peitu.
Aga kui me tulime peitust ära, me ei leinud ema.
Me olime eksinud.
Siis me jalutasime kaua ilma, et me teasime kus me olime.
Kui me tulime koju, meie vanemad olid vihaseid.
Nad räägisid minu õel, et ta ei saanud teha kõige mida ma leiutasin.

Ja ma sain koduarest.

   Kord talvel ma mängisin väljas minu sõbraga.
Ta oli neli aasta vanem kui mina ja elas meie naabris.
Meie kodu lähedal on väike mets, kus me mängisime palju ja ka seekord ma ja minu söber olime metsas.
Kõik oli hästi, kuni minu sõber hakkas jutustama mulle kummitusjute.
Ma ususin kõige mida ta räägis.
Siis kell oli nii palju, et ta pidi minema koju.
Ma jäin üksi metsasse, kui ma ei julgenud minna koju.
Seal ma istusin üksi, ma arvan et tunni, kuni ma leiutasin, et kummitused kardavad hüüu.
Siis ma jooksin koju ja karjusin nii kõva kui ma jaksasin.