Minu kõige parem sõber on Tuuli.
Ta on kahekümne ühe aastane.
Oleme igal aastal sündinud.
Tuuli on üliõpilane ega käi tööl ehk on vaene nagu kirikurott.
Ta õpib ajalugu Helsinki ülikoolis.
Temast tuleb ajalugu õpetaja.

Tuuli on vaba ja vallaline.

Tuuli on minu lapsepõlvesõber.
Olime beebit kui tutvusime.
Meie emad on sõbrad, nad töötavad polikliinikus.
Mul on noorem õde aga Tuuli on ainuke laps.
Elasime Karstulas ja käisime kooli ühes.
Näeksime teineteist iga päev.
Kui olime viieteist aastaset, läksime sala koos Jyväskylä.
Emad vihastusid.
See oli ainult väike seiklus!
Kui olime üheksateist aastaset reisime minek Karstulast.
Mina läksin Tamperesse ja Tuuli Helsinkisse.
Nüüd mul on uued sõbrad Tamperes ja Tuulil Helsinkis, aga Tuuli on edasi minu köige parem sõber.
Helistan Tuulile peaaegu iga päev ja näeme nädalelõpedel.
Järgmisel suvel läheme päris kindlasti Hispaaniasse: me kummagi armastame reisimist.
Tuuli armastab ka tantsida ja ratsutada.
Ta tantsib kaks korda nädalas, iga korda ühe tunni.
Ta käib hobustallil kolm või saati neli korda nädalas!
Tuuli soosik hobunen on Täht, aga tal ei ole oma hobust, kunas see oleks liiga kallist.
Tuuli ratsutab hästi.
Tuuli ei vaata televiisorit, tal ei ole aega.

Tuuli on väga ilus tüdruk.
Ta on pikem kui mina ja sihvakas, mitte paks.
Tal on punased, pikkad juuksed ja silmad sinised nagu suvine taevas.
Tal on tedretäheline nöpsnina ja meelad huuled.
Tuuli naurab sagedasti, meil on aina nii palju mugav kui oleme koos.
Tema naeratus on soe nagu päike.
Ilma sõbrata oleks elu nüri ja hall.
Tuulil on aina keegi lõbus idee!
Ma armastan oma sõbra.