ENE MIHKELSON: KATKUHAUD     Katkuhaud on eesti luuletaja Ene Mihkelsoni kõige uuem romaan, ilmunud 2007.
See on ilusasti kirjutatud, aga natuke kurvameelne jutustus.
Romaanis ei ole selget, kronoloogilist süžeed, vaid mõtted hüplevad siia-sinna.
Jutustuse alus kujutatakse, mida juhtus Tallinnas 2007 aasta kevadel, kui Pronkssõdur-kuju äratas suuri tunteid nii eesti nagu vene rahva hulgas.
Kujutus on kirjutatud väga ilusasti, see on juba objektiivne, sest Mihkelson käsitleb konflikti mõlemate poolte perspektiivist.
Ülepea kirjutab Mihkelson rohkelt Eesti ajaloost, eriti Nõukogude ajast ning rahva kaheks jagamisest.
Sellepärast on kasu, kui lugeja tunneb Eesti ajalugu.
            Mihkelson kasutab väga palju tagasivaateid, kui ta jutustab romaani tegevust.
Pärast Pronkssõduri juhtumi hakkab peategelane vesta omast elust: kui ta oli paari aasta jooksul sõitnud risti ja põiki vaatamas kõiki neid paiku, kus oli elanud.
"Ma uurisin iga tuttavad küngast, teerada, puud ja maja — paljudesse neist sain ka sisse —, rääkisin tuttavate ja võõraste inimestega, kes seal elasid nüüd, elasid enne või olid siiani ühe koha peal püsinud kogu vahepealse aja.
"               Minu arvetes on vestja romaani peategelane.

Temast ei jutustata palju, teoses ei lausuta isegi tema nime.
Midagi ilmneb tekstist, ja lugeja võib teha järeldust sellest, mida ei lausuta.
Vestja on tõenäoliselt naine, võib-olla keskealine.
Kui ta oli väike, tema vanemad jätsid tema maha ja üks sugulane, Kaata nimi, hakkas temast hooldada, aga pani tema siiski internaatkooli.
Romaani esimese poole kõige olulisem asi on vestja külastus Kaata juurde, kus peategelane saab šokki: Kaata on halvas vormis, "---kui holokausti filmides nähtud vang---" ega Kaata oma poeg jõua ema kunagi abistada.

 "---kui ma nägin, et Kaata suur kahekordne maja seisis kui tondiloss ammu ülekasvanud okstega ja õunu täis puude keskel, --- mõistsin, et midagi on totaalselt valesti.
" Vestja jutustab elust Kaata ja tema lastega, kuidas se ei igal ajal olnud kerge.
Aga kogu sõit on tagasivaade, sest teose alus öeldi, et Kaata on juba surnud.

            Mihkelsoni keel on väga ilus, kirjeldav ja kõlarikas, seda on meeldiv lugeda.
Tekstis kasutatakse ohtralt adjektiive ning võrdlusi ("üleväärseks paisutatud mälutunne nagu pärm ja rosinad kõrbenud koorikuga leivas sees") ja juba visuaalseid vahendeid (kapiteeli, sulge, mõttekriipse).
Tekst ei väljenda ümbrust, vaid tegelaste sisemist maailma, nende emotsioone.
Teoses on rohkelt dialoogi, mida oli päris kerge lugeda.
Minu arvates on Mihkelsoni stiil paiguti juba irooniline, see ilmneb viiest, mil kirjanik kujutab muu seas eestlaste suhtumist venelasi vastu.
"Kas meid tapeti liiga vähe, küsin ma endalt, kas meid ei tapetud piisavalt, kordan küsimust veel kord---".
"Seadustel nagu juustul on teatavasti augud sees.
Nende märkamiseks on vaja silma.
Augulisus on kvaliteetse juustu tunnus.
" "Lõvi ja lammas söövad kõrvuti rohtu.
Neil ei ole kavatsustki teineteist murda.
"              Katkuhaud oli esimene pikk eestikeelne tekst, mida olen lugenud.
Alguses oli raske saada aru, sest Mihkelson kirjutab väga pikki lauseid, ja tihti lüürilist keelt.
Võõraid sõnu oli palju, aga leidsin need küll sõnaraamatust.