Arvo Valtoni Fööniks on väga huvitav romaan.
See jutustab ühest eesti kirjanikust, Joorust, ja tema perest, ning Eesti ühiskonnast 1980-ndate aastate lõpul.
Valtoni kirjutamisstiil on erinev teisist teksteist, mis olen lugenud, ja minu arvates ta oskab küll hästi kirjutada.
Kui ma lugesin romaani, võisin kujutleda, kuidas tekst oleks soomeks kirjutatud.

Muidugi ei saanud ma aru kõigest, mist romaanis kirjutati, sest keel oli väga rasket.
Valton kasutab mitu sõnu mist ma ei saa aru, aga ma arvan, et ta on väga tark ja hea kirjanik.

Ma ei olnud varem lugenud eesti romaane.
Nagu ütlesin, oli Valtoni teksti üsna raske lugeda, sest mu sõnavara ei ole veel nii suur, et võiksin kõigest aru saada, ja ma ei taha kõige sõnaraamatust vaadata - see oleks liiga suur töö.
Arvan, et kui mul oleks rohkem aega, võiksin paremini eesti kirjandust lugeda.
See ei ole nii tore võõrkeelist kirjandust lugeda, kui ei või sellele hästi kontsentreeruda.
Igal juhul on kõige tähtisam teksti idee (või süžee) mõista: kõigi sõnu ei tarvitse teada.

Valton kujutab palju ja tema keel on väga ilmekat.

Ta kasutab adjektiive, lühikesi lauseid ja metafoori.
Raamat algab sellest, et jutustatakse kirjaniku vaimust.
Pean ütlema, et sellelt ei saanud ma palju aru, aga siin kirjutatakse et igaühel kirjanikul on vaim, mis loomulikult erineb teiste kirjanike ja muude inimeste vaimudest.
Mulle tuli meelde, et Valton kirjutaks endast, kui ta Jooru elust jutustas.
Arvan et Jooru mõtted hästi ka autoorile sobivad, aga muidugi ei või ma olla kindel, kest ta kirjutab.
Ikkagi meeldib mulle sellisi asju mõtelda.

Autoor ei karda midagi kirjutada.
Ta kujutab inimesi nii kui ta tahab.
Oleks huvitav romaani rohkem lugeda ja märgata, kas Valton ka Eesti ühiskonda spetsiaalsel viisil kujutab.
Ta on ka otsekohene: näiteks Jooru ja ühe noore naise ühisest erootilisest hetkest räägitakse kahe lehekülje aja.
Alguseks ei mõistnud ma, mis juhtus, aga natuke hiljem lehitsesin lehekülgi tagasi ja hakkasin uuesti lugema: siis mõistsin et sellest tegevusest oli räägitud juba pisemalt.
Oli piinlik ja veider, et ma vaid lugesin ja lugesin ega saanud aru, mis kirjutatakse, aga vist on hea et vähemalt hiljem sain aru sellelt.

Tahaksin veel tema kirjaniku romaane või muid tekste lugeda.
Arvo Valton tuntub mõnusalt kirjanikult ja oleks hea, kui tema tekste ka soomeks tõlgitaks.
Muidugi oleks hea tema loomingut algupärasel keelel lugeda - esiteks peataks rohkem eesti keelt oskama.
Olen rahul, et valisin selle raamatu, sest arvan, et muidu ei oleks ma kunagi seda lugenud.
Üritan romaani mõnikord lõpuni lugeda - siiski praegu ei ole mul nii palju aega sellele.