Ene Mihkelsoni Katkuhaud (2007) on mitmekesine ja väga huvitav romaan, mis kujutab ühe eesti naise tuntud elujärge.
Kõne all olev naine ei ole mitte ainult romaani peategelane vaid ka teose jutustaja.
On teadmata, kui vana ta on, kuid arvatavasti umbes 50aastane.
Kuna romaani jutustaja ei räägi oma east ega välimusest, ongi võib-olla tähtsam tunda rohkem huvi peategelase tunnete ja tegude kui tema välise kuju vastu.

            Raamatu alguses uurib naine Tallinna ajalooarhiivihoone ürikuid ja toimikuid.
Eriti huvitavad teda seosed eri seisuste vahel, saksa vallaslapsed ning vallakohtu protokollid.

Naine ütleb, et ta "ei otsi konkreeltselt midagi", kuid lugedes on võmalik panna tähele, et peategelane uurib oma sugupuud.
Kuna naiselt puuduvad isa ja ema, on ta täisealiseks saanud oma kasuema Kaata kaitse all.
Kaata on iseloomult väga keeruline.
Peategelane arvab, et Kaatal on "fenomenaalne võime esitada mis tahes fakte kui iseenda poolt kogeduid".
Naine ei loota oma kasuema juttude peale, pärast mida ta ei usu mitte kedagi teist inimest.
"Mälestused on tellimistöö", ütleb naine.

            Lisaks kirjutatud ajaloole kasutab Katkuhaud romaani peategelane oma uurimistöös ära inimeste unenägusid.
Peategelane on sel arvamusel, et unenäöd on alateadvuse eraldamatu osa.
Alateadvuses asub palju ammu unustatud asju ja kui meie unenägude tekke põhjused lahti võtame, teame midagi erilist oma või teise tähelepanu- ja vastuvõtuvõimest.
See, et jutustaja nii uni- kui ka esemeline maailm isekeskis segunevad, on Mihkelsoni raamatu kõige huvitavam omadus.

Romaani olukorrades pole üldse mitte midagi võimatu - tubade seinad kaovad ja inimesed saavad loomadeks.
Ene Mihkelsoni kirjutusviis on selles romaanis võrratu.
Jutustaja maailmas  nõrisevad kõige erinevamad valgused, värvid, tunded ja isegi lõhnad.

Paiguti on jutustamine nii üksikasjalik, et lugedes tuleb meelde, et romaan polekski mitte raamat vaid miski film.
Nii visuaalne on selle teose tekst, et lugeja peaagu unustab, mis ta tollal hetkel teeb.
Soome lugejale Katkuhaud romaani lugemine pole kõige kergem kogemus.
Raamatu laused on väga mitmetähenduslikud, pärast mida igaühest sõnast oleks vaja aru saada.
Kuigi lugemistöö on raske (ja aeglane!), on see ikkagi kogemise vääriv.
Romaan sisaldab arukaid mõtteid inimeste elust; nende väärtustest ja kirgedest nii nüudsel kui ka universaalsel ajal.
Isiklikult mulle meeltib Ene Mihkelsoni raamat väga ja kohe kui ma ju oskan eesti keelt rohkem tõlkida,  kavatsen selle romaani kindlasti lõpuni lugeda!