Eesti keel ja kultuur / praktika  12.
5. 2008     Olen töötanud praktikandina Eesti Päevalehe Tartu toimetuses märtsi algusest saadik ja töötan siin kuni mai lõpuni.
Kui taotlesin praktika jaoks mõeldud Erasmus-stipendiumit, mu eesmärk oli leida töökoht Eestist ja eesti ajalehest.
Võib öelda, et mul on vedanud, kui olen saanud kirjutada lugusid Päevalehte, sest leht on üks suurimaid Eestis ja mulle on meeldinud toimetuse õhkkond.
Samuti olen saanud harjutada eesti keelt, olen arenenud ajakirjanikuna ja mulle on jäänud piisavalt palju aega kirjutada ka magistritööd, millega sain valmis paari nädala eest.
Mul oli suur õnn selles, et tundsin Tartus elava sõbra kaudu siin töötava ajakirjaniku, sest muidu oleks töökohta olnud päris raske leida.
Kirjutasin näiteks ka Postimehe Tartu toimetusele, aga keegi ei vastanud mu meilile.
   Tavaliselt olen töötanud esmaspäevast kolmapäevani, mõnikord ka neljapäeval või reedel, üheksast viieni.
Niisiis olen saanud keskenduda magistritööle umbes kaks päeva nädalas.
Kuna olen kirjutanud peamiselt Päevalehe lisasse Laupäev, siis töötamine just nädala alguses on sobinud hästi, sest Laupäevasse tulevate lugude tähtaeg on kolmapäeva õhtul.
Ka see on olnud selles hea, et olen kirjutanud üks kord nädalas ilmuvasse lisasse, et lugude kirjutamiseks ja taustatöö tegemiseks on olnud piisavalt palju aega, ehk lugudega ei ole pidanud ühe päeva jooksul valmis saama.
Samuti üldine töötempo on siin olnud aeglasem kui Soomes, mis on sobinud mulle hästi.
Kirjutamine on siiski läinud kiiremini, kui esialgu mõtlesin.
Esimesel nädalal ei oskanud toimetajale öelda, et millal ma lugudega valmis saan, sest varem ei olnud artikleid eesti keeles kirjutanud.

Olin üllatunud, kui kirjutamine läks peaaegu niisama kiiresti kui soome keeles (eraldusena muidugi see, et soome keeles ei tee vigu).
Peale sõnavara, on kirjutamiskiirusele kõige rohkem kaasa aidanud see, et olen varem ajakirjanikuna töötanud, ehk tean kuidas lugusid kirjutama peab.
Ilma seda oskuseta oleks siin olnud väga raske töötada, kuigi keeleliselt oleksin suutnud kirjutada.
Mu sulest on ilmunud igal nädalal 1-4 lugu, peamiselt kultuurist, muusikast, meediast või meelelahutusest.
Kuna Melu- ja Laupäeva osakonna juhataja palus, et jälgiksin eriti seda, mis toimub Soomes, siis olen kirjutanud palju Soomega seotuid lugusid ja olen teinud intervjuusid peamiselt soomlastega.
Mõnikord olen küll küsinud ka eestlaste käest midagi.
Eelmisel nädalavahetusel oli esimene kord, kui sain ülesandeks minna kohapeale vaatama üritust Tartus ja sellest kirjutada.
See läks minu arvates hästi, ja tegin kohapeal intervjuu ürituse korraldaja ja ühe luuletajaga.
Kuna olen siin toimetuses kuulnud igal päeval eesti keelt ja olen ise saanud vestelda eesti keeles nii palju kui tahan, siis ei ole suur kahju, et ei ole rohkem intervjuusid teinud eesti keeles.
Kuna mu kõrval istuv reporter kirjutab eeskätt poliitikast, siis olen saanud jälgida ka seda, kuidas tema töötab ja teeb intervjuusid ning olen teada saanud tohutu palju Eesti ühiskonna probleemidest.

Siiani kõige rohkem mulle on meeldinud kirjutada lugu eesti tšellist Jüri Tähest, kes praegu elab Ameerikas.
Mõned aastad tagasi lugesin vanast ajakirjast, et ta oli 1943. aastal 12-aastasena võitnud muusikavõistluse Saksamaal.

Siis tuli meelde see väike uudis ja hakkasin uurima, et kas ta elab veel, kuidas ta Saksamaale sattus ja mis on temaga juhtunud.
Ta oli väga rõõmus, kui kirjutasin talle, et tahaksin temast loo kirjutada.
   Tavaliselt kirjutan ilma sõnaraamatuta, ja kui on vaja mingi täpne sõna või väljend, siis vaatan sõnaraamatust või küsin kolleegide käest.
Õnneks mu praktikajuhendaja on olnud väga abivalmis nii kui ka teine Päevalehe reporter siin Tartus, ehk alati, kui on olnud abi vaja, keegi on mind aidanud.
Kui olen looga valmis saanud, siis oleme selle mu juhendajaga koos läbi vaadanud ja siis Tallina saatnud.
Selle eelised, et lugusid siin koos läbi vaatame on eestkätt need, et näen, missuguseid vigu teen ja saame paranduste üle arutleda ning see, et siis on kindlam, et kui tehakse parandusi, siis lausete mõte püsib sama.

Muidugi lugudesse tehakse muutatusi veel Tallinnas, näiteks vahetatakse pealkirju või tihendatakse lugu.
Mõnikord on juhtunud nii, et kui toimetaja on Tallinnas teinud muutatusi, on loosse tulnud faktivigu.
Kõige rohkem teen sõnajärjega seotud vigu ja samuti segan omavahel d ja t või g ja k (võibolla viimane on soomlaste jaoks üldine viga).
Lõppude lõpuks olen väga rahul selle praktikakohaga, ja loodan, et sellest on kasu tulevikus.