Minu virtuaalne identiteet  Kes meist ei tahaks olla inimene, keda kordki elus jumaldatakse.
Olla keegi, kelle välimuse, halbade harjumuste või mõistuse üle ei kurdeta?
Mina olen selle saavutanud!
Olen 32-aastane sportlik, kena Ameerika kodanik, kes pälvis noore armsa idaeurooplasest naise armastuse.
Tutvusime Interneti jututoas, kus meie jutt klappis kohe ning meie maailmavaatedki ühtisid.
Ta armus kohe mu fotodesse ja juba olingi supermees.

Kuigi aasta juba suhelnud ning teise aasta minu järele oodanud, jättis ta mu viimaks maha.
Miks küll?
Olime ju lausa hingesugulased, pidime abielluma... Reaalsus tegi lõpu meie idüllilisele suhtele.

Olen ma ehk vana ja inetu, kellepoole ei vaadata, olen ühiskonnaheidik, nõdrameelne või lihtsalt invaliid?
Ei, see jäägu minu teada!
Vaid 2 aastat suutsin ma teda hoida oma maailmas ja nüüd pean leppima taas üksindusega?
Ei, ma leian uue armastuse!

Ehk tuleks muuta välimust?
Peaksin ma olema noorem või vanem?
Musta- või valgenahaline?
Pikem või lühem?
Rikkam või vaesem?
Kuidas saavutada tulemust, mis paneks suhte kestma enam kui 2 aastat?

Kas minu järgmine kaaslane on minu ohver või liitlane?
Mõistan, et ohvrina jätaks ta mind ühel päeval maha, kuid liitlasena on tal samasugused vabadused nagu mul.
Otsin liitlast, kellega võiksime püsida õnnelikena oma virtuaalses maailmas.
Ja kas mind maha jätnud naine oli mu ohver?
Või olin mina tema oma?
Me kumbki kulutasime paar aastat endi elust ent ei saavutanud lõppeesmärki.
Mina oleksin ju tahtnud jätkata.
Ei, mina olin ohver, sest tema tungis minu maailma.
Miks tuleb ta otsima virtuaalmaailmast midagi nii reaalset?
Kas tal pole piisavalt võimalusi leida see õige?
Kino, teater, kohvik, pubi - kõik on nende inimeste päralt.
Mina istun enamus ajast oma toa nurgas, kaaslaseks vaid arvuti.
See on minu maailm ja ma ei trügi teiste maailma.
Ma ei ole sinna tahetud, ma ei tunne seal end hästi.
Ja seepärast ei ole mul ka kahju, kui ma oma virtuaalse identiteedita kellelegi haiget teen.
Nagu Imelikki ütles: "Aga miks nad siis tulevad meie õue peale kaklema?
" Me võime ju oma ninaotsa pista sinna, kuhu me ei kuulu, süüdistagem siis iseennast, kui kõrvetada saame.

Reaalsuses võin ma näida õnnetuna, kuid mul on oma maailm, kus ma olen õnnelik.
Tean, kuhu kuulun ja kust leian lohutust.