Saage tuttavaks - normaalne inimene    Tere!
Saame tuttavaks!
Mina olen täiesti normaalne inimene: pikkus 170 cm, kaal 55 kg, silmade värv - roheline, juuksed pruunid.

Poliitilistesse erakondadesse ma ei kuulu, kuid keskerakonda ka ei armasta.

Suvel käin õllesummeril ja kuulan Tanel Padar & The Suni.
Mingeid erilisi foobiaid mul pole (ok, ok, mustad nõudepesulapid on rõvedad) ja ka psühhiaatrit pole vajadust eriliselt külastada.
Normaalne ju?

Läbi aegade on inimesed otsinud teatud standardit, mille sisse mahtuda.
Standard on nii välimuses, käitumises, kultuuris, hoiakutes jne.

Normidest ei tahetagi harilikult kõrvale kalduda, hallist massist ei taheta erineda.
See on elu ja see ongi normaalsus.
Normaalsus on normaalne.
Inimesed vajavad seda.

Võtame kasvõi sellise täppisteaduse, nagu matemaatika.
Ka matemaakikud otsivad normaalsust.
Nimelt on nad leiutanud sellise viguri, nagu normaalkõver.
Normaalkõvera teatud osa sisse mahtumine ongi normaalne.
Kui miski on sellest nö normaalsusest tunduvalt parem või halvem, nimetatakse seda hälbeks.
Elu näitab, et inimeste tulemuste võrdlemisel mahub tõepoolest valdav enamus normaalkõvera normaalpiiridesse ja see peabki nii olema.

Kas olete kuulnud väljendit mõne looma iseloomustamises: "see on ju küll täiesti normaalne koer?
" Mina küll ei ole.
Ometi arvan, et ka loodus on paika sättinud nö normaalsuse piiri.
Minu isiklik koer ei ole kindlasti normaalne - jalutada ega liikuda talle üldse ei meeldi.
Pigem armastab ta diivani all mõnusalt lesida.
Vorstile ja lihale eelistab ta aga hoopiski kurki ja õuna.
Kas olete kuulnud väljendeid nagu looduslik tasakaal ja Darwini teooria?
Kindlasti ja väidan, et nende kaudu säilitab loodus oma nö normaalsuse.
Kui veetase või temperatuur tõusevad normaalsest kõrgemale, on oodata rikuradapidi katastroofe ja muid õnnetusi.
Hälbega isendid looduses surevad välja, tugevamad söövad nõrgemaid.
Nii on normaalne, muidu läheks jällegi tasakaal paigalt.
Minu taimetoitlasest koer tõenäoliselt looduslikus keskkonnas hukkuks, sest ta kaldub sellest vajalikust normist kõrvale.

Millal te viimati tänaval mõnda inimest nähes saite totaalse šoki osaliseks?
Mina ei mäleta sellist reaktsiooni.
Inimesed, kes meist mööduvad, võivad olla väga erinevad.
Erinev riietusstiil, nahavärv, nägu, mis iganes.
Ometi me aktsepteerime neid.
Kui me mõnda inimest nähes lausa minestusse ei lange, ongi ta meie mõistes normaalne, igapäevane.

Vaatame veel inimeste omavahelist igapäevast suhtlemist.
Kui küsida kelleltki tuttavalt kooliõpilaselt: "No kuidas koolis läheb?
", siis pea alati on vastuseks: "Normaalselt".
Küsid sõbralt, kellega kinos käisid: "No kuidas film oli?
" Jällegi, tihti on vastuseks lakooniline: "Normaalne".
Küsid elukaaslaselt enne väljaminekut (olles eelnevalt end loomulikult 3 tundi sättinud): " No kuidas ma välja näen?
" Ikkagi on pahatihti vastuseks seesama: "Normaalne".
Ja paradoksaalsel kombel see vastus ongi normaalne - see rahuldab meid ja me ei vajagi midagi enamat.
Kui kooliõpilane vastaks: "Väga vingelt!
", sõber: "Ülikõva!
" ja elukaaslane: "Maailma kõige ilusam", siis oleks meile vastatud pigem midagi erakordset, kindlasti mitte normaalset.
Ja kui inimene kuuleb iga päev midagi erakordset, hakkab ta lõpuks sedagi pidama (kõigest?) normaalseks.
Ma rõhutan: inimesed vajavad normaalsust.

Tere!
Saame!
Ka mina olen end alati arvanud normaalsete hulka.

Olen küll sutsu lühem ja kaalun rohkem, aga juuksed on mul samuti pruunid.
Ka mina ei kuulu kuhugi erakonda, kuid keskerakonda kah ei salli.
Õllesummeril pole ma kordagi käinud, kuid Tanel Padar & The Saun rokib täiega.
Mustade nõudepesulappide vastu pole mul midagi, kuid ämblikke kardan.
Ja psühhiaatrit samuti ei külasta.
Täiesti normaalsed inimesed!