Eestlased ja eestivenelased: ühine kultuuriruum?

Maailma on alati osadeks jaotatud.
Räägiti esimesest, teisest ja kolmandast maailmast, natuke hiljem arenenud riikidest ja arengumaadest.

Uurides lähemalt riike, kes kuuluvad arenenute hulka, peatub silm ka Eestil, kes viimase dekaadiga tohutult arenenud on.
Olles osa Euroopa Liidust, näitab see meie riigi edusammude ja arengu tulemust ühelt poolt, teiselt poolt aga tajume justkui vitsahoope, kui teemaks tuleb eestlaste ja eesti venelaste omavahelised suhted.
Kas mina näen viimaste suhteid nii nagu näeb neid muu eurooplane?

On ilmselgelt naiivne uskuda, et tegelikult on kahe rahvuse suhted head ja aeg-ajalt erinevaid tülisid tuleb kõikjal ette.
Ma ei pea meenutama koletut lugu seoses pronksist sõdurpoisiga, et inimesed mõistaksid, et naabritena elavate rahvuste vahel on pingeid tajuda.
Olen mõelnud ja inimesi jälgides avastanud, et meil on puudu lihtsalt tolerantsist, sest me ei saa suhtuda teineteisesse: kuidas sina mulle, nii mina sulle!
Aga ikkagi seda tehakse!

Juhtusin kord vanalinnas kohvikus istudes kokku ühe noormehega, kes mul ilmselt mitte kunagi meelest ei lähe.
Ei, seda mitte tema välimuse või intelligentsi pärast, seda hoopis põhjusel, et ta on ainus eestlane, keda ma tean, kes sooviks, et meie riigil oleks kaks riigikeelt.

Argument, miks ei peaks inimene, kes on 40 aastat meie kodumaal elanud, saama poes või arsti juures oma emakeeles ehk siis vene keeles rääkida?
Lisaks toodi võrdlusesse ka Šveits, kus on lausa 3 riigikeelt.

Minu argument, miks Saksamaal elavad türklased siis saksa keele ära on õppinud või miks sa ise Inglismaale minnes inglise keelt räägid, ei omanud tema arvates tähtsust küll aga, avaldas ta lootust, et varsti on Riigikogus piisavalt palju venelasi kus oma rahvuskaaslaste heaolu nimel võitlevad.
Diskussioon kestis veel kaua, kuid kulmineerus ja lõppes see noormehe enda sõnade tõttu, sest ta mainis, et tal pole ühtegi venelasest sõpra ja ta ise ei räägi vene keelt.

Peale tema sõnu olin tõeliselt üllatunud, seda nii positiivselt, kui ka negatiivselt.
Esiteks seetõttu, et ma poleks uskunud, et leidub inimesi, kes võitlevad millegi eest, mille olukord neile tuttav pole ja teevad seda äärmiselt leidlikult.
Teisaks seetõttu, et mulle ei meeldi, kui inimene arutleb teemadel, mida ta hästi ei valda.

Mina näen oma kodumaal kõrvuti elavaid eestlasi ja venelasi.

Meie poliitikud näevad igas venelases potensiaalset ohtu meie riigile.
Siin elavad venelased näevad surveavaldamist ja tobedaid seadusi.
Eurooplane ei tea meist muud, kui seda, mis erinevatel raportitel numbritena seisab.
Viimasest on mul eriti kahju, sest see, mis igapäevaselt toimub, paberitel ei kajastu.

Ma ei saa ei üle, ega ümber tundest, et traditsioon, kui mõiste on oma olemust muutmas.
Kui varasemalt oli see tihedalt kultuuri, tavade ja kommetega seotud, siis nüüd on see sõna tihti haaratud ka konteksti, kus tema abil inimeste erinevusi saab rõhutada.
Kõige uskumatumal moel kuulsin seda ühistranspordis, kus väikesed tüdrukud omavahel vestlesid ja üks neist teatas, et tema venelastega ei suhtle, sest see on nende pere traditsioon.

Ma ei usu iialgi, et see pisike tüdruk tegelikult ka aru sai, mida ta ütles, kuid tekitab minus muret, kui mõtlen, et miks ta nii ütles, kes tema vanematest, õdedest-vendadest, vanavanematest niimoodi öelnud on, et 7-aastane laps nii ütleb.

Eks see ole kurbtõsine fakt, et muu eurooplane ei näe meie riigis toimuvat iialgi sellisena nagu me ise.
Mina näen inimesi, kes elavad koos, suhtlevad omavahel, kuid alati on õhus teatav pinge.
Eestlastel on oma kultuur, venelastel oma ja eestivenelased haaravad nii ühte, kui ka teist.

Omamoodi märkimisväärne on asjaolu, et kahe rahvuse kultuuriruumi suurimaks ühisosaks on juba pikka aega hoopistühis Anne Veski.
Elame samal maalapil, kuid mitte ühises kultuuri ruumis.