Kuidas on mehe roll muutunud viimase 20 aastaga?

Selleks, et mõista, kuidas televiisor töötab, tuleb see tükkideks võtta.
Lahti harutada nõnda, et oleks selge, millist ülesannet iga üksik detail täidab.
Sama tegutsemisstrateegia kehtib ka ühiskonna ning selles toimuvate muutuste "lahkamisel".
Ühiskondlik jaotussüsteem on ehk isegi mõnevõrra lihtsam kui eelpool nimetatud televiisori oma, sest reeglina kiputakse keerulist aparatuuri viimse detailini lammutama, samas kui ühikondlike nähtuste puhul lepitakse binaarsetel vastandustel põhineva jaotusega.
Nõnda on näiteks moraalsete tõekspidamistega ühiskonnas, kus tegu lahterdatakse ainult "õige" või "väär" alla.
Vahepealset varianti ei eksisteeri.
Jaotusi, millel on kaks vastandlikku poolt võib loomulikult teha ka muudel tasanditel ühiskonnas, mitte ainult moraalsete väärtuste seisukohalt.
Üks ilmsemaid ning tavalisemaid vaatepunkte on keskendumine soole.

Vastandus mees versus naine on tõenäoliselt sama iidne kui elu planeedil Maa.
Juba kiviaegsed koopaelanikud kehtestasid erinevad standardid põhinedes soole.
Mehe ülesanne oli mammuteid jahtida ning naise osalus lõputult lapsi sünnitada ja neid toita.
Nõnda võib väita, et soorollid on paigas olnud juba tublisti enne ühiskonnas aktsepteeritavate normide kehtestamist.
Järelikult ei saa tekkida küsimust, kas sugu määrab indiviidi rolli ühiskonnas, vaid mehe ja naise roll tänapäevases kontekstis.
Käesolev essee keskendub just mehe rollile ning selle muutumisele viimase 20 aastaga.

Igivanad soorollid on kahtlemata juurdunud ühiskondlikku elukorraldusse ja lävimisse niivõrd tugevalt, et nende "kangutamiseks" läheb aega määratumalt rohkem kui mõne hariliku reformi läbiviimiseks.
Seega on õige märgata ka väiksemaidki pöördeid teljel, mis kujutab mehe rolli ühiskonnas.

Esmane tähelepanek mehe rolli muutumise suhtes on mõistmine, et meeste osatähtsus poliitilisel areenil on viimase 20 aastaga märgatavalt vähenenud.
Kuigi tänini on nii-öelda "vaikimisi" poliitikud siiski mehed, on meeste kõrvale tõusnud ka tugevaid naispoliitikuid.
Seega on mehe roll ühiskonna reguleerijana vähenenud ja muutunud ebaolulisemaks.

Sarnane on seis erarindel, kus mehe domineeriv roll pere sissetuleku hankijana on jagamisel, kui mitte juba naise kätte langenud.
Tõtt öelda pole sellisel dünaamikal šokeerivat maikugi juures, kuna suur hulk mehi rühmab senini Tammsaarelikus õndsuses tööd teha, samas kui üha rohkem naisi leiab tee kõrghariduseni ja seega ka paremate positsioonideni ühiskonnas.

Seega võib väita, et viimase 20 aastaga on mehe roll kaotanud suure hulga oma maskuliinses väärtusest.
Loomulikult, kui võtta aluseks põlised soorollid, mis määratlevad meest kui pere toitjat ning elukorralduse kehtestajat.
Selline muutus mehe rollis aga pole üllataval kombel põhjustanud mitte plahvatuslikke olukordi meeste- ja naistevahelistes suhetes, vaid hoopis toonud mehi lähemale feminiinsemale maailmavaatele.
Ilmselgelt positiivne näide sellest aspektist on kasvav hulk mehi, kes häbenemata võtavad isapuhkust ning naudivad täiel rinnal ülesandeid, mis varem nende rolliga sugugi ei sobitunud.

Järelikult kokkuvõttes võib justkui väita, et võrreldes 20 aasta taguse ajaga kaotavad mehed üha oma tähtsust ühiskonnas ning muudavad ka igipõlistena tuntud käitumisstandardeid.
Ometi tundub, et kohanedes rolli teisenemisega ei pruugi mehe roll ühiskonnas sugugi tühiseks muutuda, vaid vice versa saavutada küll teistel alustel ja varasemast erinevatel kriteeriumidel põhineva staatuse.
Seega peab taaskord rõhutama, et ühiskonnas toimuvad muutused nõuavad aega, pelga 20 aasta lõikes võib vaid näha muutusi, mis ehk on alles põnevaks alguseks olulisemate fenomenide tekkele ja märgatavamatele pööretele teljel "mehe roll ühiskonnas".