Globaliseerimise võlu ja valu    Iga päev jõuavad meie kõrvu kirglikud arutelud ja sõnavõtud globaliseerumise teemadel.
Ühelt poolt ühistatakse maailmastumisega kaasnevaid privileege, teisalt kritiseeritakse nn "oma näo" kadumist ning kultuuri iseärasuste hääbumist.
Jääb mulje, et globaalsus ja lokaalsus on kaks vastandlikku nähtust, mis välistavad teineteise olemasolu.
Kas saavad aga need kaks näiliselt vastandlikku dimensiooni koos eksisteerida teineteist mõjutamata?

Tänaseks on sõna "globaalne" end inimeste aktiivsesse sõnavarasse tugevalt kinnistunud, alustades "globaliseerumisest" ja lõpetades "globalprobleemidega".
Kohati tundub, et tänapäeva inimeste mõttemaailma on lisandunud lausa uus mööde - globaalmõtlemine.
Maailmakodanikena oleme harjunud vabaduse ning piiritute võimalustega.
Pole ebatavaline veeta lasteaiaaastad Eestis, keskkool lõpetada Saksamaal ning bakalaureusetöö kaitsta Austraalias.
Globaalne haridusruum on ainult üks näide globaalmaailma piiritustest võimalustest.

Hollandi kultuuriuurija Hofstede usub, et globaliseerumisega ei kaasne väärtuste unifitseerumist.
Väärtused, traditsioonid ja kombed on need, mis on sügavalt juurdunud ning globaliseerivas maailmas inimesed pigem rõhutavad oma rahvuslikke väärtusi.
Ka Hofstede uurimus erinevate rahvuste kohta, mille tulemusel eristab ta viit erinevat kultuuridimensiooni, tõestab sama.
See näiteks, et Eesti kuulub feminiinsete kultuuride hulka, ei ole pikkade aastate jooksul muutunud.
Tema sõnul ei muutu ka.
Seega võib järeldada, et pole vahet, kas tegu on hariduse, majanduse või mõne muu valdkonna globaalruumiga, alati eksisteerivad varieerumised nn.

piiritu süsteemi sees.
Pole piire, aga on erinevused.

Inimese psühholoogiale on omane eelistada tuttavat võõrale.
Näiteks ameeriklane, reisides Euroopas, valib suure tõenäosusega lõunasöögiks McDonalds´i burgerieine, sest see on talle tuttav.
Ka määramatuse vahendamise teooria kohaselt on inimesel kaasasündinud vajadus vähendada määramatust.
Selleks kogub ta (sotsiaalset) informatsiooni, suhtleb inimestega - selleks, et teda ümbritsev maailm oleks tuttavam.
Hõlmates nii tööd kui suhteid, mida väiksem on määramatus, seda mugavamalt ja kindlamalt inimene end tunneb.

Ka ajaloost saab tuua arvukalt näiteid sellest, kuidas inimesed kardavad seda, mis jääb neile arusaamatuks ning mõistmatuks.
Uued avastused, teooriad, utoopilistena tunduvad ennustused - kõik need tekitavad inimajus esialgu äreva reaktsiooni.

Paradigmade muutused on alati teatud väljakutse.
Kui eelnevast lähtuda, tundub globaliseerumine lausa inimlik: globaalne inimene globaalses maailmas oma ühtsete, tuttavate ja turvaliste arusaamadega.

Inimlik on aga ka õppida, areneda, inimlik on väärtustada oma kultuuri, austada esivanemaid.
Ei ole võimalik end vooderdada turvalisse globaalkeskkonda, ei ole võimalik luua absoluutset globaalruumi.
Samamoodi nagu ei ole võimalik luua universaalset keelt, mida kõik inimesed mõistaksid, nii ei ole võimalik ka universaalne globaalmaailm, kus kõik inimesed tunneksid end mugavalt ja turvaliselt.
Sellese mikromaailma saab iga inimene ise enda ümber luua, kohandades globaalsuse lokaalsusega või vastupidi.

Globaliseerimisega kaasnev positiivne nähtus on kindlasti püüe teineteist paremini mõista.
Rahvuslik taust määrab suuresti ära konkreetse indiviidi näo.
Seda asjaolu ignoreerides võib globaalses tasandil suhtlemine väga keeruliseks kujuneda.
Paratamatult tingib globliseerumine vajaduse olla tolerantsem, sest vastupidiselt käitudes eraldab inimene end teiste maailmakodanike seast.
Rahvuslikud stereotüübid on küll tihti sügavalt juurdunud, aga soovides olla edukas kultuuridevaheline suhtleja, õpib inimene neid kõrvale heitma.

Üks oluline meedium, mille kaudu globaliseerumist toidetakse, on kindlasti internet.
Internet on globaalse keskkonna parim näide ning maailm, kus lokaalseid piire on raske hoomata.
Sealt on võimalik ammutada piiritustes kogustes informatsiooni ning rahuldada oma teadmisjanu.
Kuna aga palju negatiivset kriitikat saanud virtuaalkeskkonna nakkav, sõltuvust tekitav ning petlik pahupool ei näidanud, ka see globaalruum ei ole kaugeltki ideaalne.
Ei oska öelda, kas Rolf Jensenil on õigus, öeldes, et meid ootab ees nn Unelmate Ühiskond, mille keskmeks on lugu ja emotsioon, või jätkub infoühiskonna võidukäik, aga võib vist kindel olla, et interneti mõju vähenemist globaliseerumisprotsessis pole lähitulevikus küll näha.

Aga siiski - kas globaliseerumine on nii ohtlik, kui kardetakse?
Usun, et põhihirm tuleneb sellest, et kardetakse kaotada väikerahvuste omapära.
Kui globaliseerumisprotsess käiks teiste reeglite järgi ning maailm ei muutuks ainult suurte rahvuste nägu, oleks põhjust muretsemiseks vähem.

Globaliseerumine polegi nii hirmus, aga nn amerikaniseerumine?
Kuidas suhtuks me näiteks eestitseerumisse?
Tundub, et nii kaua, kui ei suruta peale vastuvõetamatut "Nägu", pole põhjust karta globaliseerumist lihtsalt selle sõna globaalsuse pärast.

Globaalsus ja lokaalsus ei ole vastandid.
Need on ühtse maailma kaks erinevat tasandit, mis paratamatult eksisteerivad koos.
Nad ei välista teineteist, samas mõjutavad vastastikku oluliselt.
Nähes nende kahe sümbioosi, suudab maailmakodanik harmooniliselt neid kahte maailma ühendada.