Minu virtuaalne identiteet  "Kas sa siis mu blogist ei ole lugenud või?
" Sain mõni aeg tagasi sellise vastuse oma sõbralt, kui olin küsinud möödunud nädalavahetuse koosviibimise kohta, kus ise viibida ei saanud.
Suur osa eelkõige 13 - 35 aastaste inimeste identiteedist on kolinud internetimaailma.
Kes meist ei teaks Rate´i, Orkutit, msni, erinevaid foorume, piltide üleslaadimise võimalusi, jututubasid, blogisid jne.
jne.

On selles siis midagi halba või hoopis head?
Eks igal uuel "moesuunal" esineb oma positiivseid ja negatiivseid tegureid.

Ei, ma tõepoolest ei olnud lugenud seda blogi, kas seetõttu pean ma jääma infost ilma (tõsi, antud juhul ei juhtunud midagi, kui ei kuulnud nädalavahetuse meenutusi), kuid sama vastuse oleks ma võinud saada mingisuguse märksa olulisema teabe puhul.

Virtuaalne identiteet tähendab ka seda, et vahetatakse internetis infot ka teise/teiste virtuaalse(te) identiteediga või intentiteetidega.

Tõepoolest tänapäeva arenev tehnoloogiamaailm tagab selle, et me oleme internetist sõltuv ning suur osa infost tuleb paratamatult sealt.
Kuid see ei tohiks olla ja jääda ainukeseks vahendiks ja võimaluseks.
Eriti, mis puudutab kahe persoonivahelist kommunikatsiooni.

Alles hiljuti kirjutas mu üks hea sõber oma blogis, et rohkem ta siia ei kirjuta oma tegemistest, vaid hakkab inimestega suhtlema.

Põhjuse avastas ta siis, kui oli vahetanud töökohta ning uus töö nõudis hästi palju konstruktiivset suhtlemist.
Ta avastas, et ta ei oska enam suhelda, suhelda just võõraste inimestega ning olukordades, kus tuleb kiirelt infot vahetada, endast hea mulje jätta ning kliendis usaldust tekitada.

Tegelikult on võimalik kogu vajalik suhtlus ära suhelda internetis, kasutades oma virtuaalset identiteeti.
Näiteks juba eelpool mainitud msnis (saan oma nimeks panna hetkemeeleolu või tegevuse, pildiks möödunud nädalavahetuse poseeringu, muusikaks oma lemmiklaulu) või foorumites, Rate´i ja Orkuti kaustades, e-postiga saata mõni asjalikum kiri ning isegi e-poodides soetada vajaminev kasutades oma kasutajanime.
Arvan, et see on tõsine oht.
Eriti teismeliste seas, kes omavahel enam suhelda ei oskagi või kui suhtlevadki, siis räägivad ikka sellest, et mitu scrappi Orkutis on või sellest, et tee must pilt msni tarbeks.

Kindlasti on suur roll lapsevanematel ning kodusel kasvatusel.
Samuti ka koolil, et säiliks suuline vastamine ning arutelud tundides.

Eelkõige on vaja inimese enda tervet mõistust ning arusaama, et näiteks mingisuguse hobiga tegelemine ning seeläbi suhtlemine arendab märksa enam kui jututubades istumine.
Või e-kirja saatmise asemel lihtsalt tõsta telefonitoru.

Paar aastat tagasi organiseerisin oma tööülesannete tõttu ühte suurt luulekonkurssi noortele.

Hästi oluline oli jõuda just sobiva sihtgrupini üle Eesti.
Loomulikult kasutasime ka igapäevaseid teavitamiskanaleid (koduleht, pressiteated, mailinglistid, plakatid jms.), kuid põhiinfo levis erinevates kirjandusfoorumites ning -kodulehtedel.

Tavaliselt on eelpoolnimetatud kohtades kasutajaks registreerinud (ja oma virtuaalse identiteedi loonud) inimesed nö.
juba välja kujunenud ning nende virtuaalne identiteet võimaldab neil leida samu huvide esinejaid ning üheskoos ka edasi areneda.

Käesoleva aasta märtsikuus kuulsin ühel seminaril Tartu Ülikooli esindaja ettekannet uurimistööst, kus räägitigi noorte virtuaalsest identiteedist Rate.
ee näitel.
Niisama ilma mingit huvigruppi esindamata, oma pilte üleslaadivad inimesed, teevad eelkõige seda selleks, et olla keegi teine või olla parem kui praegu.

Oma töös pean ma palju suhtlema noortega, uurima ja selgitama neid kanaleid, kus nad omavahel kommunikeeruvad ning nende kaudu siis infot edastama.

Omavahelisel aruteludel sama valdkonna inimestega oleme jõudnud selleni, et tõepoolest noorteni jõuab väga hästi nö.
töö eesmärgil virtuaalne mina luues ja vastavates kanalites noorte virtuaalsete isikutega suheldes.
Kuid, kas see on ka eetiline?
Noored harjuvad sellega, et virtuaalmaailmas on olla hea, sest lisaks kõigele uuele tuuakse sinna ju ka tema.
Ei peagi ju enam "välja tulema".
Noor saab olla see, kes ta tahab - mida hing veel ihkab?
Tegelikult lisaks suhtlusprobleemidele, ei suudeta ka niisama päris elus toime tulla.

Tegelikult oli sellel noorel Orkuti pildi peal laenatud Nike’i pusa ning photoshopis oli paar rasvavolti ära võetud.
Taas kord jõuame koduse kasvatuseni ning oskuseni suunata oma lapsed "päris ellu".

Isiklikult ma ei salga, et ka mul on olemas blog, mida aegajalt täiendan, samuti Orkuti konto ning mõnikord on tore vestlust pidada msnis.

Tehnoloogiamaailmas on paratamatu sellest kõigest eemale hoida ning loomulikult iga uus asi tekitab huvi ning soovi järele proovida.

Kuid enne tegutsemist tuleb läbi mõelda eesmärk ning, milline on parim viis selleni jõudmisel.
Kas otstarbekam on kasutada virtuaalset identiteeti või mitte?

Enne kui hakata blogi kirjutama oma suurest õnnestumisest, on võib-olla mõtekam sellest sõpradele rääkida näiteks pärast trenni.

Virtuaalsed minad ei kao kuhugi, kuid loodan südamest, et tõelised minad ei hääbu.