Kuidas on mehe roll muutunud viimase 20 aastaga?

Seda teemat on ajakirjanduses käsitletud küll ja küll.
Ning olen isegi palju sellel teemal mõelnud tulenevalt sellest, kuidas see kõlapinda on leidnud.
Kuid kas on üldse õige või otstarbekas peatuda sellel antud vaatenurgast, kuna mehe kui sellise rolli saame vaadelda ainult võrdluses millegagi.
Antud juhul, minu meelest, tuleb siiski rohkem esile naise sellise rolli muutumine ajas ja ühiskonnas.
Seega, kas mehe roll on nii väga üldse muutunud?

Tegelikult peab nentima, et erinevate põlvkondade meestel on vahe sees ikka küll.
Kui võrrelda isasid ja poegasid, kes on üles kasvatatud omakorda oma vanemate poolt.
Rollid muutuvad, kuna ühiskolnd areneb ning inimene paratamatult areneb koos ühiskonnaga.
Me kõik oleme oma ühiskonna nägu; võtame rollid, mis peale sunnitakse; teeme seda tööd, mida on vaja teha just sellelel momendil selles ühiskonnas.

Mehed on alati tööd teinud.
Juba aegade algusest peale on nad olnud need, kes kaitsevad kodu ning hangivad toidu.
See on mehe traditsiooniline roll.
Nii nagu naise traditsiooniline roll on kasvatada lapsi, teha süüa ning hoida kodusoojust.
Hoolitseda kodu "hinge" eest.
Samuti mehe hinge eest.

Ma olen täiesti nõus, et on olemas mõningased maskuliinsed ja feminiinsed omadused.
Maskuliinseteks omadusteks oleks näiteks juhtimine, loogiline mõtlemine, ning ma tooks välja ka kinnisuse kui hingeomaduse, mis meeste puhul paistab levinum olevat.
Eks need omadused ongi kujunenud läbi tegevuste, mida mehed aastasadu teinud on.
Need on aidanud neil oma üleannet edukalt täita, aidanud perekonda toita ja katta.
Selles suhtes on rollide ja omaduste hägustumist ühiskonnas märgata küll, piirjooned pole enam nii selged.

Mehed teevad traditsiooniliselt naisele omistatud töid ja rolle ning naised teevad mehe töid.
Juhivad näiteks ettevõtet või kraanat.
Rakendavad ning arendavad oma juhtimisoskusi ning loogilist mõtlemist.
Ja siinkohal võib väita ning vastu vaielda laialt levinud arvamisele, et naistel puudub igasugune loogiline mõtlemine ja juhtimisoskus.
Neil pole lihtsalt olnud võimalust neid rakendada ja arendada.
Nende traditsiooniline roll on nõudnud teisi omadusi.

Järelikult, ma polegi kindel, kui tõsiselt võtta juttu maskuliinsetest ja feminiinsetest omadustest!

Koos ühiskonna muutumisega muutuvad ka inimesed, nii mehed kui ka naised.
Meie ühiskond on muutunud avatumaks, avanemaks on muutunud ka mehed ja naised selle sees.
Võetakse vastu rolle, mida varasemalt poleks ehk juletud võtta.
Tänapäeva pojad on ehk altimad muudatustele, kuna nad on ise üles kasvanud muutuste tuultes.
Nende isad aga järgivad traditsioonilisemat joont.
Järgima võib-olla polegi õige sõna, mida kasutada, kuna nendes on lihtsalt juurdunud eelnevate põlvkondade kasvatusviis.
Kasvatati neid ju küttima ja võitlema, kui niimoodi väljendada veel võib.
Nende lapsed aga enam nii polariseeritud ühiskonnas enam ei kasvanud.
Muutuste ühiskonnas on nad näinud, et hoopis ema võib olla see, kes läheb tööle perele koju raha tooma.
On rollide muutumise tunnistajaks, võtavad seda kui normaalset asjade käiku.

Kasvavad ülesse teadmisega, et polegi meheliku ja naiselikku töid, maskuliinseid ja feminiinseid omadusi.

Suur edusamm, minu meelest, ongi meeste puhul see, et nad on muutunud avatumaks.
Avatumaks väljaspoolt tulevate mõjude eest.
Võib olla on see nende naiste teene, sest on ju naised sisemiselt dünaamilisemad, kohanemisvõimelisemad.
Aga võib olla tuleneb see meie ühiskonnast, kus käib halastamatu olekusvõitlus vahendeid valimata, mis tingibki selle, et inimene peab olema vastuvõtlikum ning leplikum kõige suhtes, ka oma rolli suhtes ühiskonnas.
Sest tähtis on hakkama saada, edasi püüelda, edasi jõuda.

Traditsioonilised rollid on visad kaduma, kuigi muutusi võib juba tähendada.
Aga siiski on levinud see, et eksisteerivad nii mehe kui naise tööd.
Aegade hämaruses on selline rollide jaotus sündinud, ning me ei peakski jõuliselt selle vastu võistlema ainult võitlemise pärast.
Las elu kulgeb oma rada mööda.
Las mehed on need, kes käivad tööl ning toovad raha koju ning las naised olla pealegi need, kes kasvatavad kodus lapsi, või siis vastupidi.

Tähtis on tänapäeval üksikindiviidi õnn, enda ja oma eluga rahulolu.
Kui mõnele naisele pakub rahuldust ettevõtet, või näiteks kraanat, juhtida, siis on see tänapäeval täiesti aktsepteeritav, olgu pealegi natuke veel kumukartust tekitav.
Ning kui mõni mees leiab, et tema parema meelega kasvataks kodus lapsi, siis on ka see täiesti normaalne.
Tänapäeva elu ja ühiskond on mitmetahulisem kui varem, ning me mõistame mehi ja naisi - ennast - paremini, sest inimese tundmise teadus on üsna palju arenenud ajast, kui rollid jaotusid jäigemalt.

Tegelikult polegi mehe roll nii väga muutunud.
Hoopis suurema hüppe on teinud naised ning sellest tulenevalt peavad ka mehed kohalduma, kohanema.
Naistele on antud võimalus end tõestada, rakendada ennast ka väljaspool kodu, sellest tulenevalt peavad perekonnad teinekord kompromisse tegema ning mees näiteks rohkem aega kodus ja koduste toimetuste seltsis veetma.
Mis on loomulikult igati tervitatav, niisamuti nagu on rõõmustav, et ka naistele on antud võimalus end muus valdkonnas maksma panna.
Samas tekib küsimus, kui sinule kui naisele on looduse poolt antud selline kingitus nagu seda on emadus, siis milleks seda võimalust tuulde visata?
Sest tihtilugu tuleb välja ikkagi see, et mitte miski muu roll pole naise jaoks rikastavam kui ema roll.
Mitte miski muu ei paku naisele rohkem rahuldust, kui rakendada end emana, ma usun, Ning sellest on hakatud ka järjest enam aru saama, seda on hakatud väärtustama.
Kui mingi aeg tagasi võis täheldada, et naised sõidavad oma "traditsioonilise rolli vastu sõjakamalt kui kunagi varem, siis nüüd hakkab tasapisi asi jälle rahunema.
Ühiskond väärtustab ema rolli (emapalk) ning koos sellega tunnevad end väärtuslikumana ka naised.
Ning me jõuame tasapisi ikka traditsioonilise rollijaotuseni: naised kasvatavad lapsi, mehed käivad tööl, ning perekonnad on tugevamad kui kunagi varem!