Saage tuttavaks: Normaalne inimene!

Tihtipeale peetakse normaalseks seda kui on olemas kodu, pere, auto, koer ning palju materiaalset vara.
Veel kakskümmend aastat tagasi osteti inimeste poolt kokku palju kinnisvara, kuna hinnad olid võrreldes praegusega odavad.
On normaalne kui inimesel on raha, et soetada endale asju, mida hing ihaldab.
Psühholoogia loengutes räägitakse ikka, et normaalsus on see kui inimene suudab selgelt mõelda ning käitub vastavalt antud kultuurinormidele.
Kuid mis on tegelikult normaalsus?
Kes on normaalne inimene?

Sissejuhatuses tuli välja väide, et normaalsus on see kui inimene suudab käituda vastavalt antud kultuurinormidele.
Tegelikult on see täiesti loomulik.
Sa elad ühes kultuuris, kus näiteks kõik läbistavad oma ihu erinevate nõeltega, teevad sinna auke, riideid ei kanta ning käsi ei pesta just kolm korda päevas.
On normaalne käituda antus kultuuris, olles tulnud teistsugusest samamoodi nagu eelpool kirjeldatud.

Tänapäeva ühiskond on niipalju edasi arenenud, et inimest kohe hukka ei mõisteta kui ta tundub erinev, vähemalt riietumise kohapealt.
Võib juhtuda, et vaadatakse järgi, võib-olla isegi räägitakse.

Normaalsus kui selline on tegelikult suhteline.
See on osaliselt vaieldav omadus.
Eriarvamused sellest, võivad olla eriajastutel sündinud inimestel.
Praegu viiekümne, kuuekümne aastaste arvamus erineb oluliselt kahekümne aastaste omast, kuid tegelikult on see alati nii olnud.
Kui vanem generatsioon ootab, et võsukesed sirguksid tublideks, töökateks inimesteks, kellel on kõrgharidus, tasuv töökoht ning tore perekond, siis noortel on tihtipeale teistsugused plaanid.
Üha enam noori tahab rännata.
Avastada maailma eripaikasid ning tunda, mida võivad neile pakkuda teistsugusest kultuurist pärit inimesed.

Sellistes asjades on noored väga paindlikud ning vastuvõtvamad uutele asjadele kui vanemad - see on nende normaalsuse piir.
Loomulikult ei sa kedagi hukka mõista kui ta ei mõtle ega tunne samamoodi kui sina.
Sellistel puhkudel on mitu võimalust, kuidas käituda.
Kas leppida sellega, kas püüda muuta inimest või hakata vältima.
Viimane tundub sellises paratamatuses liiga strateegiline ning inimese muutumine oma normaalsuse järgi tundub siinkohal vale, sest siis kaotaks inimene omaenda mõtted, tunded ning identiteedi.

Rääkides Eesti ühiskonnast ei peeta kohe kindlasti normaalseks tänavatel kaklevaid juuatäis või narkojoobes isikuid.
Samuti tekitab teatud kahtlusi see kui kellegil on ülemäära palju raha, ta soetab endale koguaeg uusi autosid, tal on suur maja ning keegi tegelikult ei tea, kus on ta töökoht.
Taolised arvamused on paratamatud, neid muuta ei saa ja pole vajagi.
Inimestele peab jääma põnevus ning teatav pingeseisund, sest need on edasieksisteerimise jõud.

Tänaval, koolis, tööl võivad inimesed ikka vahel noridel öelda: "No on normaalne inimene"!
Pigem võibki taolist sõnadekombinatsiooni pidada nii muuseas õelduks ja väheke tögavaks.
Meil ei ole kastisüsteemi, kus inimesi lahterdatakse kastidesse - normaalsed ja mittenormaalsed.
Inimesed ise ei käsitle seda nii, seda ei peeta nii oluliseks.
Normaalne ning normaalsus on tänapäeval lihtsalt "sõnakõlksud".

Seega on normaalsus niivõrd loomulik kui seda on õhk, vesi ja tuli.
Võib-olla on normaalsus justnimelt see palju räägitud "hall mass".
Kui mitte järgida kliinilises psühholoogias toodud seisukohti, siis normaalne inimene on lihtsalt inimene, koos kõigi oma vooruste ning vigadega.
Normaalse inimese normaalsus lähtub temast endast, mis tema jaoks on vastuvõetav on normaalne ja mis on normaalne on vastuvõetav.