Saage tuttavaks: normaalne inimene!

"Normaalne", kommenteerisid telesaatest "Wremja" tuntud rullnokad Aiku ja Pets sageli.
Enamasti tähendas see inimesele või tema teole positiivset hinnangut.
Vaevalt, et legendaarsed rullnokad ise oskasid selgitada, keda nad normaalse inimese all silmas peavad.
Kas seda on üldse võimalik lahti mõtestada, kus on normaalne inimene.

Iga inimene on kordumatu isiksus.
Igaühel on omad tugevad ja nõrgad kuljed, samuti pisikesed "kiiksud" ja veidrused.
Toredad ja eluterved "kiiksud" ei taha tavakujutluses küll sageli nn normi alla mahtuda, kuid tegelikult võib neis peituda loov alge, mis muudab ümbritsevat keskkonda mitmekesisemaks ja rikkamaks.
Ja neist on teinekors palju kasugi.

Hea juht valib oma meeskonda töötajaid just annete alusel ega karda seda, et andekat inimest on võib olla raskem juhtida.
Mida erinevamatest isiksustest meeskond koosneb, seda tulemuslikumalt see tegutseb ning seda suurem on meeskonna loodud lisaväärtus võrreldes sellega, kui kõik selle liikmed oleks eraldi tegutsenud.
Seega - kindlaid norme, millele meeskonnaliikmeid valides toetuda, ei tohiks olla, Välja arvatud muidugi meeskonna arvuline suurus - parimaks peetakse 7-liikmelist töörühma.

Aga kuidas ikkagi inimest ja tema andeid hinnata?
Palju oleneb inimese tajumisel esmamulje efektist.
Psühholoogid väidavad, et vastastikuse meeldivuse efekt tekib esmakohtumisel vaid 4%-l inimestest.
S. o 20% inimestest on neid, kellele me meeldime ning 20% on neid, kellele me ei meeldi.
Arvatakse ka, et kena välimus, meeldiv käitumine ja ladus suhtlumaneer loovad inimesest hea, s. o normaalse mulje.
Mis on peidus kauni pealispinna all, selgub alles hiljem.
Sageli avaldub inimese tegelik loomus just kriisiolukordades.

Nüüdisaja teadmusühiskonnas on järjest suurem roll inimese suhtlusoskustel.
Soov aktiivselt suhelda ning infot ja teadmisi vahetada annab märku inimese koostöövalmidusest.
Koostöö on aga iga organisatsiooni edu alus.

Seega võiks avatus ja suhtlusoskused olla üks norm, millele kaasaja inimene peab vastama.
Aga.
Ainult lobedast suhtlemisest ei piisa.

Oma romaanis "Progressiivsed kiired" kirjeldas Mihkel Mutt värvikalt sellist tegelast nagu Margus.
Kena, kes oli tõepoolest pealtnäha kena inimene.
Ehkki sugugi mitte tipp-positsioonil, teadis ta alati, mis toimetuses teoksil oli ning vajadusel osutas ülejäänud kollektiivile "tõlkeabi".
Näiteks teatas lehe ülienergiline tegevjuht Juku Oomen toimetusele plaanidest hakata välja andma toredat, sisukat ja värviliste piltidega nädalalõpu-lisalehte.
Oma esinemises oli ta entusiastlik ja optimistlik ning kutsus toimetust piltlikult üles uutele töövõitudele.
Ent Margus Kena, olles tähele pannud koosolekul osalenud tippjuhtide murelikke nägusid, seletas teate olemuse hiljem lahti järgmiselt: lehe tiraaž on vähenenud, juhtkond on paanikas ning toimetus peab hakkama tegema lisatööd.
Ilma täiendava tasuta mõistagi.
Täpselt nii läkski.

Selliseid inimesi, kes teavad, mis juhtuma hakkab ja kes lahti lastakse, on igas kollektiivis.
See on lausa normaalne.
Aga nagu Mihkel Muti raamatus oli, ei lõpetanud Margus Kena just päris hästi.

Oskust suhelda õigel ajal õigete inimestega ei saa siiski alahinnata.
Aifford D. Simaki ulmejutus "Meie suur eesõo" on oluline tegelane Beasley, madala positsiooniga teenija, keda üldiselt peeti napakaks, s. o normile mittevastavaks.
Aga kui tema peremehe maja hoovist avanes ootamatult uks teise maailma, läks Beasley oskusi vägagi vaja.
Nimelt selgus, et ta valdab telepaatiat ning tema ainsana suutis tundmatute külalistega mõtete lugemise abil suhelda.
Eks ta oli muidugi varem ka väitnud, et suudab koera mõtteid lugeda, aga kes siis lollikest ikka usub!

Siit järeldub - ei maksa kedagi alahinnata.
Igas inimeses on mingi anne olemas.
Ka siis, kui see kohe välja ei paista.
Eelarvamustest tuleb üle saada.

Ennatlik on otsustada inimese üle ainult mingi välise, kõigile silmatorkava tunnuse alusel.

Ülemaailmse uuringufirma Gallup juhid kirjutavad oma raamatus "Kõiki reegleid rikkudes.
Mida maailma parimad juhid teisiti teevad", et hea juht oskab andekat inimest ära tunda ning tema annet juhtida.
Samuti väidavad nad, et inimene oma põhiolemuselt eriti ei muutu, saab vaid tema tugevaid külgi arendada.
Inimene ise saab arendada ka oma emotsionaalset intelligentsust, EQ-d, millega tuli 1995. aastal välja Daniel Goleman.
Võime aru saada oma tunnetest ja neid soovitud suunas juhtida on oluline edu võti.

Goleman väidab, et emotsionaalselt intelligentsemad inimesed on elus edukamad ja läbilöövamad kui kõrge IQ ehk ratsionaalselt intelligentsed inimesed.

Tundub, et normide piirid on avardunud ja avarduvad veelgi.

Vahva on oma isikliku tegevusega neid veelgi kaugemale nihutada.
Nii muutub mõiste "normaalne inimene" järjest halvemini piiritletavaks.
Mis ongi tegelikult hea.
Iga inimene on kogu oma unikaalsuses normaalne.
See teadmine aitab üle saada stereotüüpidest, mis traditsioonilise mõttelaadi järgi on ikka veel paljudesse sisse juurdunud.
Ja loomulikult hõlbustab see suhtlemist, milel on nüüdisaja maailmas järjest olulisem roll.
Nüüdisajal võikski eesmärgiks seada selle, et igaüks võib peeglisse vaadates või teist inimest tutvustades rahulolevalt nentida: "Saage tuttavaks: normaalne inimene!
"