Saage tuttavaks: normaalne inimene!

Tere!
Minu nimi on Eesnimi.
Mul on kaks kätt, kaks jalga, kaks silma, kaks kõrva, nina, suu.

Kas sellest piisab, et olla normaalne?
Visuaalne normaalsus annab kindlustunde ja rahulolu selleks, et tunnetada ja tunnistada end normaalseks.
See on alusbaasiks mitmetele erinevatele komponentidele, mille alusel ühiskond ja teised selle liikmed mind inimesena aktsepteerivad.

Olles harjumuspäraselt kuuluv kogukondatesse, milles erinevad etnilised, kultuurilised grupid, sõpruskonnad on kehtestanud või kujundanud reeglid, peab inimene sotsialiseeruma.

Siin lisandub füüsilisele, kõige kergemalt, visuaalselt mõistetavasse vormi uus komponent.
Sotsialiseerumine algab hetkest, mil inimesehakatis puutub kokku, kommunikeerub maailmaga.
Iseõpitud ja õpitatavad sotsiaalsed normid kujunevad teatud aegruumis ja vastavas kontekstis, milles inimene areneb.
Need kujunevad normideks või tabudeks.
Sotsialiseerumisprotsessi käigus formuleerub taluvuspiir, mis jääb kas ühele või teisele poole normaalsust, milles kujunetakse.
See on norm.

Diskussioonis, teemal normist ja normaalsusest kumab läbi inimese olemuslik vajadus kindlaksmääratud raamide ja reeglite järele.
Need justkui tagaksid eksistentsi kindluse.
Vaimne tasakaal sõltub suuremal määral traditsioonilisusel ja kindlustundel.
"Mõtlen, järelikult olen olemas".
Vaimne, emotsionaalne külg inimesest kujuneb ja areneb ennast teadvustades ja mõeldes.
On inimesi, kellele on oluline vaimse traditsiooni järgimine end teistega samastades.
Nii saadakse kinnitust oma minapildile.

Normaalsust inimese juures ei saa hinnata, seda saab tunnetada erinevate tahkudena, kuhu kuuluvad füüsiline, vaimne ja sotsiaalne pool inimesest.
Tänapäeva multikultuurilises ja mitmekeelses maailmas on areng võimalik tänu erinevate normidele ja mitmetähenduslikkusele.

Iga inimene loob endast ise oma minapildi, mida aluseks võttes identifitseerib end normaalseks inimeseks, sest see peegeldab tagasi rühmast, millesse ta kuulub.