1.
Majanduse ja loodushoiu vastasseis 1970ndate Eesti NSV-s.

2. Kellel on Teie arvates suuremad identiteediprobleemid - kas Erikal või Oskaril (Tammsaare "Ma armastasin sakslast")?
Põhjendage.

1. 1970. aastatel NSVL peaks oli Breznev.
Majanduselu oli plaani järgi, käsumajandus.
Riigis oli büroklaatlik juhtimine, Priviligeerituks majandusharuks oli sõjatööstus.

Majandus arenes ekstensiivselt.
Põhjendamatud gigantproektid.
Sellele ajaloo perioodile NSVL-u ajaloos iseloomulik loodusressursside raiskamine, looduse saastamine.
Varsti aga majanduse allakäik, sest NSVL hakkas lääneriikidest maha jäätma.
Kui Hruštšovi valitsemisajajärku nimetatakse sulaks, siis Breznevi võimul oleku aega riigi iseloomustades nimetatakse stagnatsiooniks e seisakuks.

ja kuna Eesti tol ajal oli veel NSVL koosseisus see kõik oli iseloomulik ka Eestile.

Majanduse ekstensiivne areng ja loodusvaresid raiskav areng siinsetel aladel tõi endaga kaasa Eesti ökoloogilise olukorra halvenemise.
Tol ajal üheks oeamiseks looduse reostajaks oli Nõukogude armee oma sõjaväebaasidega.
Eestis peamiseks tööstusrajooniks oli Ida-Virumaa.
Seal oli palju tehaseid, mis tootsid igasuguseid asju, näiteks (mingisuguseid) detailid relvade jaoks või keemitehased, mis tootsid keemilisi tooteid.
Peamine asi poliitikas oli saavutada kõrge taseme ja rahvusvahelise tunnistuse ja loodushoiust eriti ei mõeldud.
Aga sel ajal olukord halvenes ja halvenes.
Eestis isegi oli oht jääda ilma joogiveeta.
Mõned loomaliigid surid välja inimeste ükskõiksuse tõttu, näiteks Pärlijõe karbid, aga kunagi seal oli kõige suuremad pärlid Baltikumis.

Hakati rohkem tundma puudu mõnedest taimeliikidest, kaldest aga ka maavaradest.

Aga see küll polnud kõikjal, vaid mõnedes piirkondades.
Kuid juba see oli valitsuse tähelepanuväärne.
Seetõttu, et tol valitsemiskorral peamine oli mitte isik vaid ainult riik, maailmavaade inimestel oli ka natuke teine ja väärtused, mida hinnati ka.
Tehaste jäänuste jaoks kasutati endiselt vett, jõed, järved, õhku.
Mitte kõik said aru sellest, kui tähtis on looduse puhkus meie elu ringis.
See võis olla ka sellepärast, et oli range tsensuur.
Neid, kes oli desidentmõtlemisega kõrvaldati ühiskonnast kuskile ääremaadele.

Kokkuvõtteks võib öelda, et 70.

ndate aastate vastasseis loodushoiu ja majanduse vahel oli päris tugev.

2. "Ma armastasin sakslast" on üks Tammsaare romaanidest, mis on filmistatud.
Mina olen lugenud "Tõde ja õigus", "Elu ja armastus" ning "Kõrbeoja peremees" ning olen läbi vaadanud "Põrgupõhja vanapagan" ning siin ülikoolis "Ma armastasin sakslast" Nagu kõik tema teosedki Erika ja Oskari armastuslugu käsitlev romaad on väga filosoofiline.
Tammsaare puudutab ühes teoses kohe mitu probleemi.

Armastava inimeste vahekorda, ühiskonna erinevatge kihtide vahekorda, erinevate kultuuri kandjate vahekorda ning identiteedi probleemi.

Minu meelest noormehel oli identiteediga suuremad probleemid kui Erikal.
Kõigeopealt sellepärast, et ta armastas inimest, kes erines, muidu mitte nii palju nagu eestlased ja venelased, aga ikkagi temast kultuuri poolest, Oskar armastas sakslast, pealkiri isegi seda kuidagi rõhutab, näiteks ta ei kõla: "Ma armastasin Erikat" vaid just sakslast.
Enne kui ma sain teada, et see sakslane on naine, ma arvasin, et see on mees.
Sest tavaliselt naised rohkem kannatavad armastusest kui mehed ja veel sellepärast, et Tammsaarel tuleb väga hästi kirjutada naistest, naiste mõttekäigust ning maailma ja ellu suhtumisest.
Aga Oskar on ju mees ja ta armastab Erikat juba lapsepõlvest saadik, aga mida ta võib niisugusele peenele daamile pakkuda... peale oma armastust.
Ta ei ole enesekindel mingis mõttes, ta kõhkleb, ta on enese tõmbunud, nagu paljudki kunstiinimesed.
Filmis on näha, et ta kogu aeg tuletab meelde lapsepõlve ja saksa tütre ja see piir nende vahel, et ta lihtne eestlane, aga siiski elab oma kodumaal ja ta on rikkas sakslane on  siiski nende vahel nendes suhetes olemas.

Oskar ei lahenda oma probleemid identiteediga ka filmi lõpus.