Majanduse ja      loodushoiu vastasseis 1970ndate Eesti NSV-s.
Kellel on Teie      arvates suuremad identiteediprobleemid - kas Erikal või Oskaril (Tammsaare      "Ma armastasin sakslast")?
Põhjendage.

1. 1973 aastal loodi Balti soojuselektrijaam, mis vajas töölisi; eestlane kaevandusse tööle ei tahtnud asuda.
Kohtla-Järve laienevad põlevkivi-kaevandused.
Narva, Sillamäe, Kohtla-Järve piirkonnad kujunevad vene keelseteks.
Eestlastele tehakse trakistusi pärast sõda Narva elama asumisele.
Sissekirjutus oli kohustuslik ja väga vajalik.
Olid n-ö "kinnised linnad".
teatud linnadesse oli sissepääs nt põliselanikkel keelatud Sillamäe, Loksa.
Esimesena 1974 a. NSVLs loodi Eestis looduskaitse ala - Lahemaa rahvus park.
Põlevkivi kaevandati sealt kus seal oli vaatamata sellele, et need võisid olla eestlaste põhad paigad.
Nt rajuti maha põha tammed, kaevati või lõhuti püha mägesid, kus eestlased käisid jumalaid palvetamas.
Nii et selle peale üldse ei vaadeti, mis koht see oli.

Saartele tol ajal üldse ei pääsenud.
Pääses ainult erilubadega, niisama ei saanud sinna keegi.
Küllakutse vms pidi olema.
Ruhnu ei saanud üldse.

Loodust pidi kaitsma hakkama, päästa hävitamisest, tekkis hirm, et ei jätku pühast vett.
1968 a. ilmus eesti keeles tõlgitud R. Carson "Hääletu kevad".
Seal rõhutati looduhoidu.
Hakkas nappima kruusa ja liiva.
Seda hakkati kaevandama mõtlematult - hävinesid mõned allkakohad, mis eestlastele olid ajalooliselt pühad, ka pühasid puid ja mägesid veeti ära!
Teiselt poolt tehti Eestis näidimajandeid, ettevõtteid, mis olid just kui tillukesed riigid.
Sai kombeks riigilt näppamine - tööd toodi koju!
See kujunes elustiiliks!
Uueks fenomeniks sai letialune kaubandus.
Eestlastele ei müüdud midagi.
Kõike viidi riigist välja.
Oli defitsiit (nt WC paber).
Kui kuskilt tuli mingi kaup kohe kõik lendasid peale ja ostsid ära.
Tegelikult ei olnud neil üldse seda vaja, aga äkki kunagi läheb vaja - mõtlesid siis inimesed.
Vähese saadavat kaupa sai teiste inimestega vahetada.
Müüjal oli arvestatav positsioon keskonnas.

2. Mulle väga meeldis see film.
Ma saan rääkida ainult filmist, kuna raamatud ma pole lugenud.
See oli küllalti huvitav.
Minu arvates Erikal olid suuremad identiteediprobleemid, kui Oskaril.
Mulle tundus, et Oskar teadis kõike mida ta tahtis ja kõike mida ta tegi, oli tal alati vastus olemas.
Aga Erika - tal ei olnud vabadust.
Ta ei saanud teha kõikke, mida ta tahtis.
Ta ei olnud iseseisev, kogu aeg kuulas vanemate sõna.
Aga siis kui ta üks kord julguse kokku võttis ja otsustas, et ta põgeneb kodust oma armsa inimese pärast, lõppude lõppuks ta  tuli ikka tagasi koju.
Erikal polnud üldse vabadust.
Ta ei saanud teha kõikke, mida ta tahtis.

Ta ei olnud iseseisev, kogu aeg kuulas vanemate sõna.
Aga siis kui ta ükskord julguse kokku võttis ja otsustas, et ta põgeneb kodust oma armsa inimeses pärast, lõppude lõppuks ta tuli ikka tagasi koju.
Erikal polnud üldse vabadust.

Ta ei tunnud ennast vaba naisena.
Ta armastas inimest ja ei saanud temaga koos olla.
Lõppudeks Erika ei teandus kus on tema koht siin maailmas.
Ta sattus segadusse ja ei teadnud mida teha.
Aga Oskar minu meelest ei näinud üldse mitte mingisugust vaeva.

Teatris inimesed käisid hea meelega, piletid olid väga soodsad ja igaüks sai põhimõtteliselt need kätte.
See käimine oli väga popularne.
Tekkisid isegi väiksed teatri ringid.
Kino oli iseloomulikult pigem mitte eestlaste jaoks.
Lugesid nad ka palju.
Eestlastele meeldib rohkem romaanikirjandus, aga muulastele luule.