Oli kord väikene tüdruk.
Temal oli ka nimi, loomulikult, aga selles loos nimetame teda ainult Tüdrukuks.

Tüdruk hüples mööda märga ja porist teed, mõni kord tema juba tanstsiskles paar sammu edasi.
Võime siis oletada, et tema väga rõõmsal meelel kõndides mööda teed, ehkki vihm kohises ja ladises hallidest pilvedest alla.
Ja tõesti, Tüdrukul oli väga hea põhjus olla rõõmus, sest oli tema vanaema sünnipäev.

Vanaema elutses pisikeses majas, mis oli ehitatud metsaserva.
Sinna oli meie väikene Tüdruk siiski teel.
Seljakotis temal oli kaart, mille peale tema ise oli joonistanud lille, ja suur kingituspakk, mille sees oli üllatus vanaema jaoks.
Siiski pole mingi ime, et Tüdruk tahes-tahtmata päris vilistas ja ümisedas aeg-ajalt, ja ikka rõõmsamaks tema meel muutus, kui tema lähenes metsaserva ja vanaema maja.

Vihm rahunes väikeseks uduks, mõni raske piisk kukkus veel pilvedest alla ja sai lombid võpatelema.
Päike välgatas metsa tagant ja sai kõig tuhandad veepiiskud puude oksadel ja lillede kroonlehtedel välkuma ja sätendama.
Tüdruk haigutas ja tema sammud aeglustusid.
Pikk tee oli teda tõepoolest väsitanud.
Temal oli just kavatsus seisatama ja isegi maha viskuma, kui tema nägi, et tuttava punane maja vilksatas puude tagant.
Tema oli juba päral.