Eesti luuletaja Livia Viitol oli Tampere ülikooli külalisena viimasel nädalal.
Tema luges uuest Eesti luulest, mis on huvitav teema.
Eriti huvitavaks loengud tegi see, et tema on isegi luuletaja ja siiski teatab palju teemast ka isiklikult.
Tema räägis ka Eesti ajaloost ja üldisest kultuuriatmosfäärist.

    Tema arvamusel modern Eesti luule on proosasarnaseks saanud.
See on vabalt liikuv luule, mida traditsionaalse poeesia reeglid ei ahelda.
Teemad on ka uuenenud, kui maailm luule ümber on muutunud.
Paljud inimesed on kolinud linnadesse, ja urbaanne keskkond ongi oluline teema täna päeva Eesti luules.
Moderni elu probleemid ja sotsiaalsed ebakohad paistavad luuletes ja mitmed luuletajad kirjutavat ühiskonnakriitilisi tekste.
Aga igatsus tagasi rahulikku maal elamist vastu on ka üks trend, mis paistab silma Eesti luules.
Livia räägis, et maal on palju tähendusi eestlastele.
Suurem osa ajaloost Eesti talupojad on elanud ilma oma maata, nad on olnud kui võõrad töölased ilma õigust maa kohta, mis nad on harinud.
Nüüd maa võib sümboliseerida inimeste igatsust elu tõeliste, kõige tähtsamate asjade juurde ja soovet põgeneda suurte linnade lärmist sinna, kus on võimalik oma mõted kuulda.

    Livia räägis lühitalt ka Eesti kirjanduse ajaloost.
Tema nimetas kolmekümnendad aastad kuldajaks, millal ilmus palju raamatuid ja paljud kirjanikud olid aktiivsed.
Nõukõguajal mitmed inimesed põgenes välismaale, ka kultuuriga seotud inimesed, ja kirjanikud jätkasid kirjutamist ka kodumaast ära.
Nüüd kirjanduse olukord on parem Eestis.
Tänu väikestele kirjastustele on ka ikka kergem, ja ka odavam anta välja uusi raamatuid.
Kirjandus, ja ka luule, elab hästi täna päeva Eestis.