Minu esimene lapsepõlvemalestus on kurb jutustus.
Olin kolme aastane ja minu ema oli väga haige.
Mängime oma vennaga meie õues.
Minu vend rääkip minul et ?
Kas sa julgep joosta selg ees?
?

Ise ta jooks, nii et ma jooksin ka.
Kukkusin ja vigastasin põlved.
Nuttisin väga palju ja jooksin ema juurde, aga ema ei suutanut lohutada.

Mälestan ka kui meie pere uude korterisse kolis kui olin nelja aastane.
Minu vanemad ärä tuusid mind lasteklubist ja juhtisime autol uhiuut korterit vaatama.
Ma ei teanud kuhu menime aga ma mälestan kui esimese korra vaatasin uut korterit: see näittas kodult.
Korter ei olnut veel valmis, seal ei olnut veel trepiastmeid, ainuld redelid.
Minu ema pidas korterist vägä paljuga ja ta jalustas selg ees ja rääkip et ?
Kas te võite kujutella kuidas me teal elame?
?
.

Ta ei märganud kuidas lähedal ta oli olematuid trepiastmeid ja peaaegu kukkus.

Uue kodu naaperis elas teine nelja aastane tüdruk.
Mängisin iseseisvalt meie uues tores õues kui ta jalustas minu kõrvale ja rääkip et ?
Kas sa tahot minu söber olema?
?
.
Ma tahtsin nii et meist tuli söbrad ja kuigi oleme elu teil mitu korda kukkunud, oleme ikka veel parimad sõbrad.