Tekst 75    Kuritegu, patt ja süüdlus Emil Tode romaanis Printsess  Tõnu Õnnepalu looming  Tõnu Õnnepalu on väga populaarne Eesti kirjanik.
Kõige paremini on tuntud tema romaan Piiririik (1993), mis on tõlkitud mitmesse keelde.Piiririik on esimene osa temaatilisest triloogiast, mille teised osad on Hind (1995) ja Printsess (1997).
Juhani Salokannel on tõlkinud romaanid Piiririik ja Hind soome keelde, aga romaanit Printsess pole tõlkitud.
Käsitlen selles artiklis triloogia kolmandat teost, mis on ilmunud Õnnepalu pseudonüümi Emil Tode all.
Triloogia osad on iseseisvad, ja on võimalik väita, et need pole nii selgesti seotud teine teisega, et need moodustaksid triloogia.
Tiit Hennoste järgi Hind ja Piiririik moodustavad omamoodi diloogia, kust Printsess seisab eraldi (Hennoste 1998/2003, 274).
Minu arvates kolmes teoses on nii palju temaatilisi sarnasusi, et need moodustavad triloogia.

Timo Maran (2009, 451) on kirjutanud, et pseudonüümide kasutamine on osa autori identiteedimängust, mis on ka teoste teemaks.Õnnepalu kirjutatud teos Harjutused (2002) on avaldatud nime Anton Nigov all.
Identiteedi teema on oluline Õnnepalu teostes, mis on sageli väga isiklikud.
Autor on kasutanud päevikuvormi teostes Flandria päevik (1997) ja Kevad ja suvi ja (2009).
Kevad ja suvi ja on luulevormis päevik, ja Flandria päevik on proosavormis.
Ka luulekogu Mõõt (1996) on omamoodi luulepäevik.
Õnnepalu teoste tegelased arutlevad, kes nad on ja mis on nende roll.
Eriti tähtsad on seksuaalse ja religioosse identiteedi teemad (Hennoste 1998/2003, 268).
Teoste sümboolika on religioosne, ja tegevuskohaks on sageli kirik või kirikumaa.

Tegelased on seotud kirikuga: Piiririigis protestantliku, Hinna katoliku ja Printsessi õigeuskliku.

Kolmas oluline teema Õnnepalu teostes on loodus ja selle ringkäik.
Õnnepalu/Tode/Nigovi teosed kirjeldavad loodust omapärasel viisil: impressiooniliselt ja lüüriliselt, aga samal ajal väga täpselt.
Kadri Tüür (2001, 118) on kirjutanud, et teoses Hind kujutatud loodus äratab kahtlusi.
See on nagu kuliss, mille taga on tühjus.

Alles romaani lõpus muutub loodus kulissist tähendusega paigaks.
Õnnepalu luuletustes on samuti palju looduskirjeldusi, aga luule pole lihtsalt looduslüürika.

Õnnepalu debüteeris aastal 1985 luulekoguga Jõeäärne maja.
Järgmised luulekogud Ithaka ja Sel maal ilmusid aastail 1988 ja 1990.

Debüütkogu on loetud panteistliku loodusluulena.
Kadri Tüür on pannud tähele, et Õnnepalu luules loodus on sageli sümboolene kuliss, kuid see on kirjeldatud realistlikult.
(Tüür 2006, 239-240.)  Loodus pole teostes lihtsalt ilus maastikupilt, vaid sellel on palju erinevaid tähendusi.
Esitan selles artiklis, kuidas romaanis Printsess rinnastuvad religioossed ja eetilised arusaamad patust ja süüdiolekust ja kuidas tunne süüdiolekust on näha selle loodusekujutuses.

Romaani minajutustaja on noor naine, Anna.
Kõik, mis on juhtunud, jutustutakse Anna vaatenurgast.

Keskkonna nähtused tuletavad Annale meelde mineviku sündmused.
Anna mäletab suure reede öö, millal tema mees Taaniel tappis mehe.
Noorpaar sõitis autoga pimedal libedal teel, kui nad nägid mehe seismas keset teed.
Purjus mees ärritas Taanielit, kes ajas mehe alla.
Kas ta tegi selle kogemata või mitte, pole selge.
Mineviku sündmused jutustatakse ebakronoloogiliselt.
Ei ole selge, kui palju aega on läinud pärast sündmusi.
On ilmselt sügis, traagilisele kevadele järgnev või hilisem, seda jutustaja ei ütle.
Püüan leida vastuse küsimusele, kuidas Anna töötleb oma meeles õnnetuse, selle jälgede varjamise ja seda järgneva süüdioleku.
Noor paar tõstab surnud joodiku laiba auto tagumisele istmele ja hiljem kiriku armulaua juurde.
Pärast seda nemad sõidavad Lõuna-Saksamaale, kus nad elavad Frau Schuleri pansionis.
Saksamaal nad tutvuvad Aleksadri ja Marfaga, kes on ortodoksid.
Anna ei ole valinud põgenemist, vaid Taaniel on otsustanud, et nad põgenevad välismaale, kui laip on varjatud.
Kirikus, kuhu nad jätvad surnud mehe, on midagi valesti.
Uks on lahti ja Piibel on kukkunud põrandale.
Anna on kindel, et nägi pahurpidi pööratud risti.
Röövitud kirik on kuritöö sümbooliks.

Teosed Piiririik, Hind ja Printsess kirjeldavad kuritööd ja surma.
Tiit Hennoste (1998/2003, 269) on väitnud, et triloogia teosed ei kirjelda vabaks saamist, sest et peategelaste üritused selgitada oma mineviku probleeme on sunnitud ebaõnnestuma.
Võib-olla, et nii juhtub kahes esimeses osas, aga triloogia kolmandas osas peategelane leidab lahenduse oma probleemidele.
Epp Annus (2003, 76) on iseloomustanud seda teost kui lugu ülestõusmisest.
Triloogia osi ühendab Tiit Hennoste sõnade järgi piiri peal olemise teema.
Teostes kirjeldatakse piire inimeste ja riikide vahel ning piire inimese sees.
Need piirid ei ole selged ja loomulikud, vaid kunstlikud (Annus 2003, 76).Tiit Hennoste (1998/2003, 273) on iseloomustanud romaanide atmosfääri kui poolunenäolist seisundit une ja tegelikkuse vahel.
Atmosfäär on udune, muinasjutuline ja rahulik.
Teoseid ühendab ka teekonna-motiiv: tegelased sõidavad kuhugi, kust nad tahaksid leida lahenduse oma probleemidele (Hennoste, 269).

Kõikide triloogia romaanide üheks teemaks on ida ja lääne erinevused.
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist piir ida ja lääne vahel on saanud lahti.
Romaani peategelased on võõral maal, võõras riigis, aga siiski nad on seotud oma sünnimaaga.

Peategelased on pärit Eesti provintsist või väikelinnast, ja nendesse lapsepõlve maastikesse nemad naastuvad oma mälus.
Romaanis Printsess piiri teema ilmneb peategelase meeles, kus on kõrvuti ida ja lääne religioossed arusaamad patust.
Anna on Lääne-Euroopas Lõuna-Saksas, aga suhtleb Venemaalt pärit Aleksandri ja Marfaga.
Selles artiklis püüan selgitada, kuidas religioossed arusaamad on näha.
Väga oluline on peategelase Anna meele kirjelduse uurimine.
Käsitlen, kuidas Anna mäletab oma minevikku.
Milliseid assotsiatsioone on nende sündmuste vahel, mis ta mäletab.
Millised asjad liiduvad semantiliselt kokku ja tulevad Anna meelde ühekorraga?
Kuidas Anna mäletatud asjad kujundavad metafooriliselt tema meelt?

Romaanis pole selget piiri une ja reaalsuse vahel.
Minu tõlgenduses aga ei ole väga suurt tähendust sellel, kas see, mis Anna mäletab, on uni või mitte.

Igatahes see mõjutab sellele, mis ta mäletamise hetkel tunneb.

   Kognitiivne kirjandusteadus  Kasutan kognitiivse kirjanduse- ja keeleteaduse arusaami, kui arutlen, kuidas Anna teadvuse protsesse kujundatakse.
Kognitiivne kirjandusteadus uurib näiteks seda, kuidas fiktiivse tegelase meelt kujutatakse teoses.
Katriina Kajannes (2000, 57) on kirjutanud, et on võimalik uurida seda, kuidas tegelase tähelepanekud, tunded ja mõtted arenevad.
Teoses kirjeldatud keskkond võib olla pilt tegelase meelest.

Hannele Dufva (2000, 24, 29) kasutab dialoogi metafoorat, mille abil ta kujundab keele ja kognitsiooni dünaamilisust ja seda, kuidas meel on vastastiku mõjuga nähtus.

Kognitiivses teoorias ei näha, et meel oleks kusagil pea sees, vaid meel ja samuti keel nähakse nähtustena, mis sündivad vastastiku mõju tõttu.
Nii nagu Dufva, mina ka mõistan meele nähtusena, mis areneb, kui inimene suhtleb oma keskkonna ja teiste inimestega.

Sellele, millisena Anna näeb oma keskkonna, mõjuvad teised inimesed ja nende maailmavaated.

Jutustaja mälestuste kaudu tulevad esile tema vanaema religioossus ja arusaam, et inimene on pärispatune.
Õigeusuliste isa Aleksandri ja õe Marfa häälte kaudu tõusevad esile ortodoksse kiriku eetilised arusaamad sellest, et inimene on vaba otsustama, kas ta teeb pattu ja kas ta kahetseb.
Usku tunnistamine tundub Annale võõrana.
Kui ta oli laps, tal oli häbi käia kirikus koos vanaemaga, kelle maailmavaade on Annale õudne.
Hiljem ta tunneb huvi õigeusklikkust vastu, aga õigeusklikkus ja õigeusuliste rituaalid on talle niisama võõrad.

Romaani dialoogilisust rõhutab see, et tegelased räägivad erinevates keeltes.
On võimalik tõlgendada, et erinevad keeled toovad endaga kaasa erinevad maailmavaated.
Aleksandri ja Marfa vestlused Annaga on kirjutatud selles keeles, mis nad räägiti, ehk vene keeles.
Mõnikord räägitakse ka prantsuse keelt.

Anna mälestustes süüdistav hääl kuulub vanaemale, kelle juures Anna elas oma lapsepõlves.
Anna on kartnud oma vanaema, kes etendab talle Jumalat, keda peab austama kartmisega.

Ma panen tule põlema.
Silmad pole valgusega harjunud.
Tuba tundub nii kole.
Nii.

Tunnista nüüd üles!
Mine peegli juurde ja vaata, milline sa oled.
Vanaema ikka ütles: Vaata, milline sa oled!
Kui kleit oli must.
Või suu.
Või juuksed sassis.

Kui kõik oli korras, siis ta ei käskinud mul kunagi ennast vaadata.
Just!
Ma pidin ennast vaatama ainult siis, kui ma süüdi olin.
(P, 41-42.)     Vanaema on tahtnud, et Anna vaataks ennast alati nagu inimene, kes on teinud mingisugust kurja.
Kui Anna mäletab oma vääri tegusid ja patusust, ta mäletab vanaema sõnad.

Mälestused vanaemast on seotud häbi ja hirmuga.
Anna tahab varjata ennast ja peita oma tegude jäljed.
Ta mäletab, kuidas purustas suhkrutoosi, kui oli väike laps.
Suhkrutoosi rikkumine võrreldub inimese tapmisega, aga suhkrutoosi purustamine tundus hirmsam.

Kui see juhtus, kui auto jää peal lõpuks seisma jäi, kui ta oli tiiru ära teinud ja ma ei saanud aru, kuhupoole ma vaatan, ja kui me autost välja tulime ja ta oli seal pikali maas, siis mul oli tegelikult täpselt sama tunne, mis siis, kui suhkrutoos katki läks.
Ei mingit vahet.
Siiski, suhkrutoos oli hirmsam.
Sest vanaema pidi koju tulema ja kõik teada saama, sellest polnud pääsu ja see oli mul kohe selge, kuigi ma püüdsin väljamõeldistega hoopi edasi lükata.
(P, 41-42.)     Oluline küsimus teoses on, kuidas inimese süütunne sünnib.
Anna mõtleb, et kõige hirmsam on see, kui keegi saab teada, et ta on teinud midagi valesti.
Teise pilk tekitab süüdlastunde.
Anna püüab varjata oma kuriteod ja halvad teod, aga samal ajal ta tahab rääkida nendest.
See on väga inimlik.
On huvitav, kuidas teose stiil muutub.
Teose alguse laused on lühikesed pealaused või vaeglaused, aga lõpus laused on mitmepõlvelised põimlaused, mis on lüürilised ja ilusad ning kujutavad loodust rikkate metafooradega.
Romaani alguses kujutatakse mägesid, mis peiduvad udu taha: "Mäed ei paista.
Nii paks udu.
" (P, 5. ) Romaani lõpus mäed paistvad selgesti: "Kaljud ja lumi teisel pool orgu paistsid täiesti puutumatud.
Ja puudutamatud.
Lähedalt vaadates olid mäed hoopis kaugemad kui sealt kaugelt, rõdult üle järve vaadates.
" (P, 137.) Anna vaatenurk avardub, ja tal ei ole enam raske olla.
See on näha ka jutustuse stiilis.

   Ortodoksne eetika  Anna mäletab õigeusuliste Aleksandri ja Marfa hääled, mis mõjutavad Anna jutustust.

Aleksandri ja Marfa kaudu tuleb esile ortodoksne arusaam eetikast.
Ortodoksne eetika ei ole normatiivne, vaid rõhutab inimese oma arutlemise ja müstilise kogemuse tähendust elus.
Inimene on vaba valima, kas ta teeb patusi asju ja kas ta kahetseb oma pattu.
Patukahetsus on tähtis osa inimese vaimset kasvamist.

Elu peab olema katkematu kahetsemine, metanoia, mis tähendab oma elu muutmist.

Kahetsus on moraalne tegu, valik ja inimese tahtmine elada nii, nagu Jumala on planeerinud.
Päästmine ei ole ainult vabanemine patust, vaid inimese paranemine.
(Hakkarainen 1995, 105, 107.)  Ortodoksid rõhutavad kollektiivsust.
Inimene on vaba ainult ühisuses.
Kui inimene võistleb pattu vastu, tal on vaja teist inimest, kaasinimest ja õpetajat, kes aitab vaimses kasvamises.
Oluline ei ole ainult suhe teiste inimestega, vaid samuti suhe loodusega.
Õigeusku kuulub püüe elada harmoonias loodusega, sest et inimene saab teenida oma Loojat ainult siis, kui ta elab harmoonias looduga.
(Berglund 2006, 59, 61.)  Ortodoksid mõistvad patu kui isikliku teo ja nägevad, et pärispatt on võimatu.
Kui Aadam valis valesti, inimese meel muutus vastuvõtlikuks hukatusele ja surelikusele, aga valik ei tekitanud päritut pattu.
(Meyerdorff 1974/1987, 34-35.) Et ortodoksne kirik ei tunnusta õpetust pärispatust, võib olla kõige olulisem erinevus ida ja lääne krislikute kirikute vahel.
Ortodoksse usu järgi inimeses kõige tähtsam on Jumala loodud ilu.
Ortodoksid rõhutavad ilu ja müsteeri tähtsust.
Et inimene õpiks tundma Jumalat, ta pead mitte ainult uskuma, vaid tegema häid asju ja taotlema tõde ja ilu.
(Berglund 2006, 46-48.)  Siis mulle tuleb meelde see kevad  Kui ma elan veel kaua, siis ma mäletan neid päevi ainult kui seda õrna sõnnikulõhna ja mägede vaadet, võib-olla.
Tähendab, kui juhtub olema mõnel päeval selline õhk, seal, kus ma siis olen, või kuskil juhtub mängima raadio ja sealt tuleb see Bachi kantaat siis mulle tuleb meelde see kevad.
(. ..) Lähemad ja kaugemad hääled, selgemad ja ebamäärasemad lõhnad, joonte segadik, piltide ülelibisemine, mis see siis on?
Ja miks tuleb sealt alt välja just see, see pimedus: see suure reede lumetorm ja lumeveest märjad niidisokid, lääpas kingad jalgade otsas, mida ma autosse topin ja mis ei tunne enam midagi?
Miks see tuleb välja sealt alt, kui seal on ka kõik muu?
(P, 57-58.)     Anna mõtleb läbi, mida ta mäletab kevadest, millal traagilised sündmused juhtusid.
Kas tema meelde jääb pimedus või valgus?
Pimedus on seotud lumesajuga, mis on korduv motiiv romaanis.
Lund sajab sellel öösel, kui Anna ja Taaniel ajavad mehe alla.

Nende  auto on kaetud lumega, kui nad seisavad Poola piiril oma põgenemisreisil.
On oluline, kas Anna mäletab, et lumi peitab maa või et rohi tuleb sulava lume alt välja.
Rohi on kristlik sümbool, mis viidab inimeste kollektiivile ja selle liikmetele ning inimelu ajalikkusele (Hakala 1999, 239).
Lume sulamine ja rohi tulemine nähtavale kujutavad ka teisel viisil Anna meelt.
Lumi on teoses unustamise ja mineviku varjamise või keelamise sümbool.
Lumi peidab kuriteo jäljed nii, et maastik on veatu valge ja puhas, aga veatus on näiline.
Maha voolunud õnnetuse ohvri veri läheb peitu lume alla.
Kevad ja maa paljastumine sulava lume alt kujutavad metafoorselt Anna mälu ja mineviku tunnustamist.
Metafoorselt Anna sulatab lume oma mälestuste pealt.

Kevad tuleb aegamisi sellel aastal, kui õnnetus juhtub.
Just siis, kui loodus hakkab ärkama, ilm muutub jälle külmaks ja sajab lund, mis peidab pungad ja võrsed.
Pansionaadi omanik Frau Schuler on kurb, sest et tema kirsipuud on ära võetud.
Anna ühendab järeltalve oma süüdlastundesse.
Ta asendab oma süütunde konteksti, mis hõlmab terve looduse ja kosmose.

Olgu, ma olen süüdi, et lund sajab.
Et on külm.
Et Frau Schuleri kirsiõied on ära võetud.
Et linnud hukkuvad.

Et ereroheline rohi, naadid, nõgesed ja võililled paistavad valge lume seest.

See on isegi omamoodi ilus.
Kuigi jube ka.
Nagu praegu, hommikul, kui kõik puud, juba pooleldi lehes, on lume all lookas.
Kõik on valge ja täiesti vaikne.
Nagu inimene oleks välja surnud.
Ja kõige kohal hõljub must udu.
Isegi järv ei paista.
Ma olen süüdi, et inimkond hukkus.
(P, 68.)     Lumi, mis sajab kevadel, on märk hallast, mis külmetab ärkava looduse ära ja takistab kevade tulemise.
Kui hall külmetab puuviljapuude õied, puud ei kanna sügisel vilja.

Lõputu süüdlastunne näeb viljatu välja.
Kevad ja looduse ärkamine on teoses seotud ülestõusmisega, ja lõpumatu talv kujutab ülestõusmist, mis ei toimu.

Ortodoksse usu järgi ilma ülestõusmiseta ei ole ka päästmist.
Anna meeles lindude ja õite surm on seotud inimkonna hukkumisega.
Ortodoksid usuvad, et rikkumine looduse vastu on rikkumist Jumala vastu.
Rikkumal oma suhte loodusega Anna ohustab terve inimkonna päästmise.

Anna tundesse mõjutab võib-olla tema vanaema sõnad, kuidas näiteks liiga kaua kestev kuum ilm  sõltub inimeste pattudest.
Looduse närbumise taga on vanaema meelest inimeste ärapöördumine õigelt teelt.

Kirsiõied on korduv motiiv, mis saab oma tähenduse Marfa kaudu.
Kirsiaed on koht, kuhu Marfa igatseb ja mida ta korduvalt meenutab.
Anna mäletab, kuidas Marfa on rääkinud oma kirsiaiast Venemaal Volga ääres.
Marfa on õelnud, kuidas aia puud hakkaksid kohe õitsema aga kuidas ta mitte kunagi ei saaks näha oma aeda.
Varsti õitsema hakkav aed tuletab meelde uuesti ärkamise ja ülestõusmise.
Anna mäletab hetke, millal ta väljus kirikust koos Marfaga.
On palmipuudepüha jumalateenindus.
Anna kahtleb, kas ta julgeb minna armulauale, sest et ta ei ole õige ortodoks.

Siiski ta läheb sinna koos Marfaga.
Kirikus ta mäletab, kuidas ema viis teda palmipuudepühal kirikusse.
Anna häbenes, sest et ta ei tahtnud, et teda peetakse usklikuna.
Marfaga kirikus ta häbeneb, et ei oska käituda nii, nagu need, kes uskuvad.
Kiriku ukse juures ta oli mäletanud, kuidas ta oli kunagi varem jalutanud Marfaga kirsipuude all.

Seal tee ääres õitsesid kirsid.
Me läheme õitsvate kirsside alt läbi, võõras linnas, võõral maal.
Keegi ei näe meid.
Ma vaatan kiriku sisemusse tagasi, küünlad põlevad kuumalt ja heledalt nagu lõkked, õhtul, suvel.
Aga uksest tuleb külma lõhna.

’Oi, smatri snežit!
’  Sajabki lund.
Jah, ja läbi lumesaju ma näen kohe.
Kohe, koos lumega.
Nad kuuluvad kokku, võluti välja mulle meeldetuletuseks.
Ja karistuseks.
Ma libistan käe Marfa kaenlast välja.
Ma ütlen:  ’Tam oni.
’   Nad on seal.
Kuigi auto tuuleklaasil on lund, näen ma kohe neid mõlemaid.
(P, 61-62.)  Visuaalne pilt, mis tuleb Annale meelde, võib olla seoses sooja või külmaga.
Mäletamine on kõikehõlmav.
Terve keha mäletab.
Valgus, soojus ja teise inimese lähedasus tulevad meelde ühekorraga.
Samuti külmus, pimedus ja üksildus liiduvad kokku Anna meeles.
Anna on olnud soojas kirikus küünlate valguses Marfaga.
Külmas väljas Anna eemaldub Marfast ja näeb Taanielit ja Aleksandrit, kes istuvad auto sees.
Mälupilt Marfast kaob ära, kui Anna istub auto sisse.

Anna ütleb, et nüüd algab see, mis kordub.
Ta viitab otsasõitmisesse, mis tulevad talle meelde uuesti.
Anna ühendab Taanieli kuriteoga, mille süüdluse Anna on võtnud iseendale.
Märg lumi auto eesaknal assiotsieerub lumega, mis sajas sellel öösel, millal õnnetus juhtus.
Selle kaudu see assotsioeerub süüdlastundega.
On juba nii hämar, et Anna ei või näha, kas puude okstel on lund, õisi, või mõlemaid.
Süüdlastundesse, surma ja kartmisesse ühendub soov uuest algust, mille sümbooliks on puu õied.
Tunne süüdlusest ja soov lunastusest ühenduvad.

Taaniel naeratab sunnitult.
Käivitab kohe mootori.
Kõik hakkab otsast peale.
See oli ainult uni.
See oli teine uni.
Nüüd hakkab jälle see, mis kordub.
Auto hakkab liikuma, kojamehed pühivad märga lund.
Me sõidame piki seda tänavat, mille ääres ma nägin kirsse.
Aga on nii hämar, et pole võimalik vahet teha, kas okstel mis meist mööda libisevad, on õied või lumi või mõlemad.
(P, 62.)     See, millise maastiku Anna mäletab, sõltub sellest, kellega ta on olnud.
Isa Aleksandr on Annale lähedane inimene, kes käib Anna kõrval ja aitab teda vabanema piinlikutest mälestustest.
Temale Anna räägib sellest, mis juhtus suure reede öösel.
Anna mäletab, kuidas ta jalutas koos Aleksandriga metsikus aias, mille kesel oli suur lagendik.
On võimalik, et kui ta mäletab teise inimese läheduse ja lohutuse, tundub see talle nagu talle antakse andeks.
Samaaegselt Anna jutustus vabaneb.
Lühikesed väitelaused vahelduvad lüürilise ja piltliku kujundamisega.

Oluline ei ole see, kas teo eest peab saama mingisugune karistus.
Teoses kujutatakse kahetsust ja seda, kuidas inimene vabaneb oma süüdlastunnetest.

Anna vabaneb, kui ta leidab endale ühisuse ja inimese, kellele saab räägida oma süülisusest ja pattudest ning kes annab andeks.

Me astusime üle lagendiku, sealpool olid õunapuud, vanad, sõlmelised õisi täis.

Kedagi polnud näha, isegi maja ei paistnud kuskilt.
Aga ma kuulsin mingit helinat (. ..) Nootides oli mingi harmoonia, see pidi olema üks instrument, ainult et - kuidas sai olla, et keegi mängib seda nii kergelt ja nii korrapäratult, aga samal ajal nagu järele aimates tervet aeda, seda vett, mis kuskil voolas, ja neid vanu metsistunud õunapuid, mille muist õisi oli lahti, aga muist alles nupus, punaste otstega.
Ja neid kirsi õielehti (ma märkasin, et me seisame suure kirsipuu all ja õielehed sajavad meile iga tuulehooga sealt pähe) ja seda kauget autode müra - tõesti, see aed pidi olema suur, me pidime olema rännanud kaugele mööda looklevat rada, sest autode mürin tänaval oli jäänud nii kaugele... Igatahes see, kes mängis seda instrumenti, mängis nagu tervet seda aeda, tervet seda päeva.
(P, 123.)     Lageduse kirjelduses tulevad esile õigeusuliste rõhutatud ilu ja harmoonia.
Tuulekannel mängib harmoonilist meloodiat, ja helin aimab terve aeda, mis on nagu paratiis.

Lagendiku pilt on panteistlik, sest et jumalus ilmneb seletamatu harmoonia vormis terves aias.
Anna ja Aleksandri peale sajab õielehti.
Õied on nagu lumi, mis peitis Anna ja Taanieli auto, aga õielehtede  tähendus on täiesti erinev.
On juba suvi, ja tagatalv pole enam ohuks.
Langevad õied ei ole ära külmutatud, vaid oma õitsmise lõpetanud.

   Lõpetuseks  Anna mäletatud maastikutes on mitmel viisil näha see, kuidas ta käsitleb oma süüdiolekut.

Mäletamise ja unustamisega võrrelduvad kujundused millegi peidumisest, näiteks auto peidumine lume alla ja mägede kaomine udu taha.
Anna püüab peita auto tagumise istme vereplekid riietega, et politsei ei paneks neid tähele.
Mäletamine on oluline osa õigeusulisest õpetusest, mis õpetab, et inimese peab alati mäletama Kristuse kannatused ja nende põhjustatud inimkonna pääsemine.
Anna meenutab korduvalt õnnetust ja mehe surma, ja see mäletamine võrreldub anamneesiga, mille kaudu Anna saab vabanduse oma pattudele.
Süüdlus on näha looduse kujutamises ka teisel viisil.
Teiste inimeste arusaamad patust assotsieeruvad teatud asjadega.

Usk lunastusesse on seoses õitega, aga usk pärispattu ühendub lumega.

Maastikus on näha see, kelle hääle Anna kuuleb ja kellega ta on oma mälestuses: kas vanaema või Aleksandri ja Marfaga.
Mõnikord hääled lähevad Anna meeles niimoodi segi, et ta ei mäleta selgesti, kas ta nägi õisi või lund.
Õied ja lumi kujutavad piltlikult seda, kuidas teiste inimeste juuresolek mõjutab sellele, mida Anna näeb ja kuidas ta tõlgendab selle.
Looduse kujutused ei ole lihtsalt religioossed sümboolid, vaid nende religioosne tähednus tuleb nende assotsiatiivsest seosest teiste tegelastega.
Anna mälestustes lõputu järeltalv lõpeb.
Romaani stiil, keel ja atmosfäär järgivad Anna meele muudusi: teose lõpus, kui Anna on vabanenud oma süütundest - kui mitte täiesti, siis vähemasti osalt - on ka teose stiil vabam kui alguses.
Teose lõpp jääb siiski lahtiseks.

Lugeja ei saa näiteks teada, kas politsei saab Annat ja Taanielit kätte.
  Nii nagu Õnnepalu kõik romaanid, on ka Printsess lünkaline.
Mitmeid asju ei öelda, vaid need jäävad müsteerideks.

Võib-olla, et just sellepärast teosed on nii lummavad.
   Õnnepalu/Tode/Nigovi teosed  NIGOV, Anton 2002: Harjutused.

Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

TODE, Emil 1993: Piiririik.

Tallinn: Tuum.
TODE, Emil 1996: Mõõt.
Tallinn: Tuum.

TODE, Emil 1997: Printsess.
Tallinn: Täht.
(P)   TODE, Emil 2002: Raadio.

Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕNNEPALU, Tõnu 1985.
Jõeäärne maja.
Tallinn: Eesti Raamat.

ÕNNEPALU, Tõnu 1988: Ithaka.

Tallinn: Eesti Raamat.

ÕNNEPALU, Tõnu 1990: Sel maal.
Tallinn: Eesti Raamat.

ÕNNEPALU, Tõnu 1995: Hind.

Tallinn: Tuum.
ÕNNEPALU, Tõnu 1997: Flandria päevik.
Tallinn: Varrak.

ÕNNEPALU, Tõnu 2005: Enne heinaaega ja hiljem.
Luulet ja luuletõlkeid 1983-2005.
Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

ÕNNEPALU, Tõnu 2009: Kevad ja suvi ja.
Tallinn: Varrak.

ÕNNEPALU, Tõnu 2009: Paradiis.

Tallinn: Varrak.

   Allikad  ANNUS, Epp 2003: Virolainen proosa 1990-luvulla.
Suom.
Tarja Pakarinen.
Viron kirjallisuus vuosituhannen vaihteessa.
Postmodernia ja modernia.
Toim.
Liisa Saariluoma, Tarja Pakarinen ja Piret Kruuspere.
Helsinki: SKS.
S. 65-85.

BERGLUND, Krista 2006: Ortodoksinen usko ja perinteet.
Opas venäläisyyteen.
Toim.
Timo Vihavainen.
Helsinki: Otava.
S. 45-70.

DUFVA, Hannele 2000: Miten kieltä tutkitaan kognitiivisesti: dialoginen näkökulma.
Kirjallisuus, kieli ja kognitio.
Kognitiivisesta kirjallisuuden- ja kielentutkimuksesta.
Helsinki: Helsinki University Press.
S. 23-47.

HAKALA, Reija 1999: Kristillinen elämänkatsomus ja modernismin ihanteet.
Niilo Rauhalan lyriikan tarkastelua.
Helsinki: SKS.

HAKKARAINEN, Jarmo 1995: Yksilöllisyydestä yhteisöllisyyteen.
Johdatus ortodoksiseen etiikkaan.
Joensuun yliopiston täydennyskoulutuskeskuksen julkaisuja.
Joensuu: Joensuun yliopisto.

HENNOSTE, Tiit 1998/2003: Kirjutatud on... Emil Tode ja Tõnu Õnnepalu kolm romaani.
Eurooplaseks saamine.
Kõrvalkäija altkulmupilk.
Artikleid ja arvamusi 1986-2003.
Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

KAJANNES, Katriina 2000: Kognitiivinen kirjallisuudentutkimus.
Kirjallisuus, kieli ja kognitio.
Kognitiivisesta kirjallisuuden- ja kielentutkimuksesta.
Helsinki: Helsinki University Press.
S. 48-80.

MARAN, Timo 2009: Väikese karu jälg.
Keel ja kirjandus 6/2009.
Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Kirjanduse Seltsi ajakiri.

MEYERDORFF, John 1974/1987: Bysantin teologia.
Opillisia kysymyksiä.
Suom.
Ritva Orfanos.
Valamon luostarin julkaisuja 26.

Heinävesi: Valamon luostari.
TÜÜR, Kadri 2001: Joonatani iseäralikud maastikud.
Vikerkaar 2-3/2001.
S. 118-130.

TÜÜR, Kadri 2006: Millal tuleb heinaaeg?
Keel ja Kirjandus 3/2006.
S. 238-240.