Mina ja ülikool  Olen kaheksateist aastat vana.
Juba kaks aastat tagasi sain aru, et tahan ökonoomikat uurida.
Sellest õppeaastast ma alustasin.
Veel kevadel mina olen õpilane, aga nüüd - üliõpilane, ka tahan märkida, et olen parima Eesti ülikooli tudeng.
Ülikooli elu mitte nagu koolis, siin sa ise pead kõike leidma, lugema... Algusel tuntub, et see on raske, aga pärast hakkad harjuma.
Ka, mul olid väikesed probleemid hoonega, sellepärast see on küllaltki suur hoone, ja, et leia vajalikku tubat, on vaja aega; aga on ka võimalus küsida vanemalt üliõpilaselt.

Olen kindel, et parim ülikoolis on uued sõbrad.
See on väga hea, et nüüd mul on rohkem inimesi, kellettega ma võin jalutada, klubis käia, või lihtsalt lobiseda interneti kaudu.
Veel siis on plus, et ma hakkan parem Tallinna teadma.
Näiteks, ma olin esimeses korras viimasel peatusel Koplis, sellepärast nüüd ma õpin siin.
Aga on ka miinused.
Mul on vaja päevas umbes kolm tundi et sõita ülikoolini; see on natukene raske iga päev sõita Maardust Tallinnini.

Ka tahaks märkida, et mu teaduskonnas õpivad väga palju ilusaid tüdrukuid.
Nad on kõikjal ja see oma jarjekorras teeb mu elu parem.

Nüüd mul on uued tunnid, ülikoolis nimetatakse "loengud".
Suurem osa meeldib mulle, aga on ka sellised asjad, millised on igavad, aga ma ei või sellega mitte midagi teha, lihtsalt ma pean neid õppima.

Vähemalt, mul on kolm õpeaastat, muidugi võib olla rohkem.
Loodan, et sellised aastad hakkavad olema parimaid minu elus ja see on see, mis ma tahan ja millega tahan tegeleda.