Austatud Tiina Kaalep,              Olen teie tänapäeva noorsugude retseinsiooniga tutvunud ja tunnistan et, kuigi kriitiline ja halastamatu see ei oleks, ongi te kirjeldaksite, vaid õigu vähe tähelepanu on pühendatud olukorrale, millest tekkib käesolev apaatia.
Sooviksin valgust heita situatsioonile noorte põlvkonna liigi silmanurgast tänapäeva olukorra.

Algpõhjus seiseneb ajaloolises taustas - praegu see ongi püsiv, stabilne ja noortel on kõik alused lootmiseks, et see niisuguseks jääb; või vähemalt see on fakt, milline ebapealetükkivalt meid uskuma pannakse - kõik rigi jõud on suunatud turvalise tunde kasvatuse peale.
Asi on selles, et ei ole niisugust palka, mida suunitakste meid julgelt tegutsema - meies valitseb usk, et nii või naa meile veab normalselt seda elu lõpuni elada ja selle soovi täitmiseks pole vaja minge üleliigis pingutusi.
Meie eesmärgid tihti on suhtiliselt madalamaad, sest ühel või teisel eluetabil me saame teada, et kõrgema eesmärgi saavutamiseks on vaja ebaproportsioonalselt rohkem tööd.
Meie kummaline väärtuse süüstem on ka parit erinevatest ajaloo tingimustest - tänane kapitalistlike eeskuju prevaleerimine katab sotsialiismi kajad, millest kujuneb n. n. apaatiline demokraatia.
Tegutsev haridusesüsteemi, kahjuks, ei aita kaasa huvi alla vastu kujunemiseks, kui ka õpilased ei tunne huvi õppimise protsess; raske - tähendab, et isegi lapsepõlvest on töösse formeeritud negatiivne suhtumine - see on ainult ülesanne, mille sooritamise pärast tuleb meeldiv aeg - elu.

Loodan, et ma väljendasin oma positsiooni piisavalt kergesti arusaadavalt ja selgelt.
Oleks õiglasem, kui järgmise uuringu juhul probleemi kääsitlakse objektiivsemalt ja mitmekülgsemalt.

http://www.
ekspress.
ee/viewdoc/15920B432DA110B0C225718600353E84