Tere Lugupeetud                                                                         Tiina Kaalep.

Minu nimi on Eesnimi Perekonnanimi, ma on Tallinna Tehnika Ülikooli üliõpilane.
Eile ma lugesin teie artikkel: "Vähenõudlike põlvkond", pärast seda mul oli väga tõsine vaidlus sellel teemal oma noorte vennaga.

Ma olen täiesti nõus teie arvamusega, et lapsed ei näe oma vanemaid kodus, nendel ei ole oma idulli.
Kõik vanemad töötavad kogu aeg, ostavad lapsele mänguasjad, aga ei annavad tähelepannu.
Eeskätt lapsel on vaja vanemate hool.
Ma ei või ütleda et mul oli väga rikkas lapsepõlves, aga praegu ma iga päev ütlen emale - "aitäh, et sa oli minu juures ja õpis mind väga paljudele elu asjadele.
" Kõik üles kasvavad ja nendel on võimalus osta endale kõik mida nad tahaksid, või minna välismaale, või veel midagi.
Kahjuks, kahekümneaastlased tahavad elada nägu neljakümnesed.
Nad tahavad kõik ja praegu, aga see on võimatu.
Suvel ma tahaksin minna tööle ja kõik tööandjad ei tahaks mind tööle võtta, sest ma olen noor.
Ma olin nii kurb, et nad kahtlevad minus.
Aga praegu kõik saan aru.
Tööandjad ei tahaksid tööle võtta, ses et praegu noored on vastustundetu, ei taha õppida, töötada, mitte kõik aga palju.
Õnneks, et on veel head, tarksed noor inimesed, kes teavad mida nad tahavad ja mida peavad teha seda elus.

Paremate soovidega.

http://www.
ekspress.
ee/viewdoc/15920B432DA110B0C225718600353E84