Lugupeetud Tiina,                Lugesin ajalehest Teie artiklit "Vähenõudlike põlvkond" (EE 8. 06.2006) ja soovin oma arvamust avaldada.

Ausalt öeldes, tahaksin Teiega vaielda selle probleemi, mis on artiklis kirjeldatud, üle.
Ma olen osaliselt Teiega nõus.
Meie vaadete erinevus seisneb selles, et Teil on tekkinud selline arvamus pärast mõnede abiturientide küsitlust, kuid tegelikult olukord on teissugune.
Ma väidan seda, sest et ise olen noor neiu, kellel on palju tuttavaid, kellest räägitakse artiklis.
Ma pole üldse kindel selles, et noori huvitab rahu.
Kodune idüll on ainult mõnede üksikute unistus.
Teised aga on valmis selleks, et selles elus edu taotleda.
Ma arvan, et need, kes ütlevad, et tahavad saada kümme tuhat kätte lihtsalt häbenevad tõtt rääkida.
Vaevalt keegi tahab terve elu pangale võlgu kinni maksta.
Igaüks soovib laialt elada, see on iga inimese loomulik tahtmine.

Seepärast sõidavadki paljud abituriendid pärast gümnaasiumi lõpetamist välismaale.
Nad teenivad seal raha, mis aitab neil omaette elada.
Nooruslik ind ja maksimalism, mis iseloomustab tänapäeva noori, lükkab Teie teooriat vähenõudlikest põlvkonnast ümber.

Probleem, mida peaks tõesti arvesse võtma, seisneb selles, et mõned noored ei tea, mis neist saab.
Minu arust, viieteistkümneaastane koolilaps peaks juba teadma, mida ta hakkab tulevikus õppima.
Selleks, et saada heaks spetsialistiks ja oma tööst naudingut saada, on vaja palju eluaspekte peas kaalutleda ja teha õige valik.
Kõike seda peaks tegema mitte pärast lõpueksamite sooritamist, vaid juba pärast üheksanda klassi lõpetamist.
Olen kindel, et paljud nõustuvad minu arvamusega.

Loodan, et Teie artikkel paneb noori oma tuleviku üle järele mõtlema hakkama.
Soovin edu edaspidises loomingus.

Lugupidamisega Eesnimi Perekonnanimi  3. 12.
2005                       http://www.
ekspress.
ee/viewdoc/15920B432DA110B0C225718600353E84