Lp Tiina Kaalep!
Olen lugenud teie artiklit ("Vähenõudlike põlvkond") ühest ajalehest ja mulle väga meeldis kuidas te kujutate endale praegune põlvkond.
Kirjutan teile, sest tahan jagada teiega oma arvamusega.
Mõnidel kohtadel olen nõus teiega ja mõnidel ei ole nõus.
Te väidate, et praegune põlvkond, need, kes tänavu ülikooli lähevad, jaganeb kolmandale rühmadele.
Esimene rühm.
Te ootasite jõulisemat tulemist, erilisemaid unistusi, ka suuremaid ootusi palgale, julgemat mõtet, visiooni tulevikust, aga saite portree inimesest, kes tahaks töötada rahulikult, rabelemata, ja saada täiesti normaalset palka.
Olen nõus selle väidega, sest see täiesti rahuldab mind.
Mina ise olen niisugune.
Võib ka öelda, et need inimesed on laisad ja nad ei taha mitte midagi muutuda.
Võib olla ka see, et nad on juba väsinud muutumisest ja tahavad elada rahulikult.
Teine suur rühm on neid, kes ei tea, mis neist saab.
Nendel ei ole kindlaid plaane tulevikus.
Nad lähtuvad praegustest tingimustest, näiteks kas sooritan eksameid või ei ja sii juba vaatan kuhu edasi minna õppida.
Nii kuidas nad otsustavad mida edasi teha ja kuidas edasi elada.
Kõik see on päris kurb.
Ja viimane rühm.
Neid, kes räägivad sotsiaaltöötaja ning keskonnakaitsja ametist.
Kuid neid veel rohkem oleks, võiks tuleviku osas neile panustada.
Nad on valmis riskiks, võivad muutuda maailma, aga problem on selles asjas, et neid on vähe ja seepärast nad ei saa mitte midagi teha.
Parimate soovidega,Eesnimi Perekonnanimihttp://www.
ekspress.
ee/viewdoc/15920B432DA110B0C225718600353E84