Lugupeetud Tiina Kaalep ma kirjutan teiele kiri sest, et see on minu kodu ülesanne.
Kui ma ei tee seda, siis mul tueb probleemid, aga ma ei taha need.

Ma olen Eesnimi Perekonnanimi, Tallinna Tehnika Ülikooli tudeng.
Te ei tea mind, aga see ei ole vaja.
Kui ma lugesin teie artikle "Vähenõudike põlvkond" mu oli problemmid tõlkimisest.
Sellest, võib olla, midagi ma sain aru valesti.
Ma ei saa midagi öelda teiest artiklist sellest, et ma olen nõus teiege, et minevikus noored thaksid oma õigused eraldav vanematest, aga praegu nad tahavad samasugune õigused nagu vanemad: materiaalne kindlustatus, sotsiaaltagatised, riiklik hoollekanne.
Ja see on tore.
Kui noored lähevad töötama varem siis nendel vanematel on vähem tegivusi ja nad hakkavad raha koju tooma.
Aga kui veel nendel õigused nagu vanematel siis nemad on raske petta.
Ja praegu uued tehnologiad, aga vanemad ei tahavad õppima selle tehnologiad, sellest mõnikord noored tarkem vanemate.
Aga kui noored tark nagu vannemad siis õigused peavad olema sarnane.
Aga ma ei saa uru.
Kuidas te tegite teine rühm, kus on noored, kes ei tea, mis neist saab?
Mitte keegi noortest ei tea kuidas tema elu tuleb.
Jaa mõni noored mõtlevad kellena olema, aga mitte keegi ei tea täpselt, mida tulevikus tuleb.
Teiseks sõnadeks noored, kes ei tea mis neid saab on juba esimeses, teines ja kolmas rühmades.
Teised pretensioonid tekstist mul ei ole.
Aga ma veel tahaksin öelda et kui ma olin lugenud viimase lause, tuli meelde, et "lootus alati sureb viimane".

Kõige paremide soovidega!

Eesnimi Perekonnanimi http://www.
ekspress.
ee/viewdoc/15920B432DA110B0C225718600353E84