Esimesed kirjalikud teated eestlastest.

Seminaritöö      Sissejuhatus    Kes me oleme?
Kust me tuleme?
Kes olid meie esivanemad?
- On palju küsimusi, aga vähe vastuseid.

Kindlalt ei tea me midagi, võime oletada.
Enamuse informatsioonist annab meile arheoloogia.
Välja kaevatud esemed, luustikud ja asulakohad kõnelevad meile muistsetest aegadest, räägivad meile eluolust ja kommetest, aga vaikib inimestest, nende maailmapildist, keelest ja omavahelistest suhetest.
Keelest ja kultuurist saame teada säilinud kroonikatest, kirjadest, raamatutest ja eepostest.
Tuleb aga tõdeda, et Eesti varase ajaloo kohta pole just palju andmeid leitud.
Tõenäoliselt kõige varasem teade eestlastest pärineb aastast 322 e. m. a, aga seegi ei ole kindel.
Järgnevalt annan ülevaate esimestest kirjalikest allikatest eestlaste kohta.

1. Pytheas ja tema "Maailmameri"    Kuulus vanakreeka meresõitja ja teadlane Pytheas võttis oletatavasti 350.
ja 320 aasta vahel eKr ette reisi kaugele põhja, et külastada salapärast "Thule maad", reisist kirjutas ta raamatu "Maailmameri".
Kõne all olev maa asus kõigist seniajani tuttavatest maadest kaugemal.
Seal näidanud kohalikud talle kätte koha, "kus Päike magama heidab".
Enamik Lääne-Euroopa ajaloolasi on arvamusel, et Thule asub Norra rannikul, aga mõned Eesti ajaloolased ja arheoloogid ei välista võimalust, et tegu on hoopiski Saaremaa ja Kaaliga.

Kaali meteoriidikraatri vanuseks hinnatakse kuskil 2400 - 2800 aastat.
Pealtnägijatele võis meteoriidi allakukkumine tunduda Päikese langemisega Maale ja teade sellest sündmusest levis inimeselt inimesele ja hõimult hõimule, seepärast on ka võimalik, et Thule all mõeldakse tõepoolest Saaremaad.
Seda teooriat toetab ka Lennart Meri oma 1976 aastal ilmunud teoses "Hõbevalge" /. ..
/    2. Tacitus, "Germania" ja aestid    Mis takistab aestii all nägemast eestlasi?
Tõenäoliselt Idamere-suund, mille poolt vaadatakse.
Üle Visla ja gootide järel tulevad selle järgi preislaste, leedulaste ja lätlaste eellased (s.o. balti hõimud).
Eestlased on sealt liiga kaugel, et aestii hulka kuuluda.
Kui vaadata aga fennide poolt, siis on nende lõunanaabriteks ju loomulikult eestlased ehk Tacituse aestii.
Antiikaja geograafia eripäraks on see, et mida kaugemale nö.
keskusest, seda ebamäärasemaks muutuvad vahemaad ja andmed ning seda fantaasiaküllasem on ettekujutus.
Tacitusel näeme seda eriti fennide puhul.
Aestii ala ei saa mõõta loogiliselt arvestatavate miilidega, vaid see on üks ebamäärane tervik, mis kulgeb Vislast kirdesse mööda Balti mere rannikut Soome laheni.
Miks ainult eestlased on selle nime pärinud, võib ainult oletada /. ..
/    Tähtsam on vaadata seda, mille kaudu iseloomustab Tacitus eesti hõime.
Ta toob nende eripära kirjeldamisel esile 1) asendi, 2) keele, 3) kultuuri, 4) sotsiaalsed suhed.

Välimuse, keele ja kommete puhul on rõhutatud erinevust germaanlastest /. ..
/    Peamiseks põhjuseks, miks aestii roomlasi huvitasid, oli merevaik.
See oli laialt levinud Balti aladel juba kiviajal ja tuntud Homerose aja Kreekas.
Itaalias leidub merevaiku etruski haudades.
Suur otsetee Itaaliaga merevaigu hankimiseks oli aga Tacituse ajal uus - see oli saanud moeasjaks.
Merevaigutee sai alguse Nero ajal ja toimis kuni AD 150.
Tacitus ütleb, et eestid nimetavad merevaiku glaesum (s.
o. klaas, germaani päritolu nimi, vsks.
glaes).
See võis olla kauplemisel kasutatav tinglik nimetus, millele oma keeles võis vastata erinev sõna (nt eesti keeles - helm).
Kõige tõenäolisemalt on aestii koondnimetus, kelle hulka kuulusid ka praeguste eestlaste eellased.
Pole mingit reaalset põhjust, miks nad ei võinuks aestide hulka kuuluda.
Kuid isegi kui jätta päritolu probleem lahtiseks, on "Germania" kirjelduse järgi ilmne ikkagi see, et Eesti kuulus Vahemere poolt hõlmatavasse euroopa kultuuripilti juba kaks aastatuhandet tagasi.
Selle teadmise võlgneme me Tacitusele.
Kui sajandite kestel on selle rooma autori populaarsus tõusnud ja langenud, siis Eestimaal oleks praegu sobiv aeg uuesti avastada (A.Lill) /. ..
/    3. Ruunikivid ja leetopissid    Ruunikivide kõrval on tähtsamateks kirjalikeks ajalooallikateks vene käsikirjalised kroonikad ehk leetopissid, mida hakati kirjutama alates 11. sajandist.
Üheks esimeseks leetopissiks mis jutustab ka eestlastest on 12. sajandi alguse Kiievis koostatud "Ajalike aastate lugu", milles selle oletatav autor, munk Nestor, jutustab ka aastal 1030 Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa jõjaretkest Tartusse.

Originaalkujul pole leetopiss küll säilinud, aga selle tekst esineb ümberkirjutatuna mitmes hilisemas kroonikas.

Tartusse rajati sõjakäigu tulemusena linnus, mis sai nimeks Jurjev.
Sellistest sündmustest on leitud ka arheoloogilisi tõendeid.
Mõnedel kaevamistel on leitud venelastele iseloomulikke nooleotsi ja üks viikingitele tüüpiline nooleteravik.
Vene kroonikatest teame, et Jaroslav Targa vägedes oli viikingitest sõjameeste osakaal vägagi suur.

Lisaks sellele on Eesti maapõuest veel leitud kolm jaroslav Targa hõbemünti, mis samuti viitavad Eesti seosele Venemaaga.
Tuleks veel mainida, et antud mündid kuuluvad maailma kõige haruldasemate hulka, ning neid leidub ainult 8. Mujalt on münte leitud ainult ühe kaupa /. ..
/    4. Saxo Grammaticus ja "Gestra Dorum"    Kroonik kirjeldab 1170. aastal toimunud lahingut taanlaste ja eestlaste ning kurelaste vahel Ölandil või kusagil selle läheduses.
Eestlased ja kurelased olnud seal parasjagu rüüsteretkel.
Taani kuningas olevat oma väejuhte hoiatanud eestlaste kombe eest oma laevad justnagu maha jätta ja taganeda, siis aga ootamatult rünnata.

Väejuhid jätsid kuninga hoiatuse tähelepanuta ja just nii nagu kuningas oli õelnud läkski.

Huvitav on ka kirjeldus sellest kuidas enne otsustavat lahingut eestlased laulnud-tantsinud öö läbi, samal ajal aga taanlased norutnud.
Eestlased olevat seadnud oma laevadest ja muust puumaterjalist kokku ajutise kindlustise, mille taanlased siiski lõpuks vallutanud ja tapnud kõik eestlased.
Jutu lõpuosas tuleb välja, et ka taanlased kannatanud suuri kaotusi.

Eesti keelde on tõlgitud valik Eesti jaoks huvipakkuvamaid osi /. ..
/    Kokkuvõte    Huvitaval kombel on meil, eestlastel, nii suur ajalugu.
Me ei ole mitte sündinud orjad, nagu võiks ekslikult arvata, vaid väga vana ja huvitava ajalooga rahvas.
Kahjuks ei pöörata meie esiajaloole piisavalt tähelepanu, seepärast jääbki väga paljudele noortele arusaamatuks kes me oleme ja kust me tuleme.
Jääb mulje nagu algaks meie ajalugu alles muistse vabadusvõitlusega, enne seda meid poleks nagu olemas olnudki.
Aga see ei ole nii.
Teateid eestlastest võib leida juba 322. aastast eKr.
Hilisemast ajast pärinevaid teateid on veelgi rohkem.
Kõik need allikad on kujuteldamatult tähtsad eestlaste ajaloo määramiseks ja mõistmiseks.