Loetud  tundide pärast saab üks 365päevane periood mööda ja algab aasta  numbriga 2015.
Saabub riigikogu valimiste aasta.
Aasta, millelt tahaks  Eesti elule mingitki puhastust, restarti.
Sest kõik peale reformarite ja  nende vasallide näevad ja räägivad muutuste vajalikkusest.

Mida kauem mull paisub, seda kõvema pauguga see ükskord katki läheb.
Eesti elab juba pikka aega paduliberaalses ja probleemide eitamise  mullis.
Nagu ajaloost teame, saab kursimuutusi teha mitmel moel, muu  hulgas viisakalt ja tsiviliseeritult, demokraatlikes nüüdisriikides on  selleks valimised.

Praegune seisak, kummitempli käetõstmine kõige osas, olgu see või  jabur, meenutab NLKP keskkomitee pleenumeid ja Orwelli.
Vahet pole, et  näiliselt on parteide arv suurenenud - tulemus jääb samaks.

Kardetavasti pole päris uutel tulijatel üksi jõudu koguda  märtsivalimistel riigis piisaval arvul hääli, seda enam, et kurikuulsad  e-hääled pole kuhugi kadunud.
Seetõttu ei maksa peljata ka ühte teatud  erakonda neljast senisest suurest vaalast.
Olekski huvitav näha, mis  juhtub, kui anda all-linnas võimul oleva seltskonna kätte neljaks  aastaks ka riik.
Hullemaks niikuinii minna ei saa.