Teise  maailmasõja eel müüsid Suurbritannia ja Prantsusmaa nn Müncheni  sobinguga (natslikule Hitleri-) Saksamaale maha Tšehhoslovakkia  suveräänsuse.
Tulemuseks oli Tšehhoslovakkia tükeldamine ja häving.

Sellele  eelnes Austria anschluss ehk riigi vägivaldne ühendamine Saksamaaga  ning järgnes Poola jagamine NSVLi ja Saksamaa vahel Molotovi-Ribbentropi  pakti salaprotokolliga.
See vallandas Teise maailmasõja.
Kõike seda on  lääne demokraatiad kibedalt kahetsenud, sest agressorile ei tohi järele  anda.

Paraku olid tolle aja meeleolud mõnevõrra teistsugused.
Euroopa  demokraatiad (Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Holland) olid suured  koloniaalvalitsejad.
Austria-Ungari ja Vene impeeriumi varemetele  tekkinud rahvusriikide, sh Soome, Eesti, Poola, Tšehhoslovakkia jt  pikaajaline elujõulisus ei olnud Euroopa demokraatlikes võimukoridorides  sugugi nii endastmõistetav kui tänapäeval.
Rääkimata Natsi-Saksamaast  ja enamlikust Venemaast (Nõukogude Liidust).

Meenutagem vaid NSVLi  Eestis 1. detsembril 1924. aastal korraldatud enamlaste mässu.
Pärast  selle mahasurumist palus Eesti Londoni suursaadik saata brittide  sõjalaevastik Soome lahte, et tõsta seltskonna meeleolu Eestis ehk  julgustada avalikkust, kui tänapäevast kõnepruuki kasutada.
Britid  laevastikku ei saatnud.
Ilmselt ei peetud meid piisavalt oluliseks  riigiks.

Putinil on Hitleri käekiri Euroopa on oma ajaloolised vitsad saanud ja Müncheni vaim on suuresti surnud.
Paraku õilmitseb see Venemaal edasi.

Jutlustamine  Vene maailmast (Russki mir) pole midagi muud kui Saksa natside eluruumi  (lebensraum) suurvene tuletis.
Vene maailmaks pole tegelikult Ameerika  ega Argentina venelased.
Peale Venemaa tuumikala kuulub sellesse  lähivälismaa ehk endine NSVL.
Seda peab Venemaa oma mõjusfääriks ja  nõuab ühepoolse sekkumise õigust.
Eitatakse sealsete rahvaste vaba  valiku võimalust ja püütakse endiselt asju lahendada suurriikide  salasobingutega.

Pidev tülinorimine piiririikidega venelaste õiguste  kaitsmise ettekäändel on samalaadne natside süüdistustega Poola ja  Tšehhoslovakkia Saksa vähemuse riiklikust ahistamisest.
Lõuna-Osseetia,  Abhaasia ja Dnestri-äärse vabariigi eraldamine Gruusiast ja Moldovast on  kahtlaselt sarnane Tšehhoslovakkia piirialade hõivamisega 1938. aastal  Saksamaa poolt.
Krimmi anastamine on nagu kaks tilka vett Balti riikide  okupeerimisega 1940. aastal.
Isegi praeguste Krimmi võimude kasvav  tagakiusamine Moskva poolt meenutab hämmastavalt meie juunikommunistide  vaikset kõrvaletõrjumist ja asendamist ustavamate Venemaa eestlastega  (Krimmis venelastega).
Ilmselt hakkavad Ukraina ajal valituks saanud  Krimmi praegused võimumehed varsti kohvikutes kibestunult kurtma ja  rääkima meie juunikommunistide hilisemat juttu.
Moskvast lubati meile  algul võimu nagu Mongoolias, aga tegelikult koheldi nagu Tambovi või  Vologda oblastit.

Praegune separatistlike relvarühmade "puhastus"  Donbassis on hämmastavalt sarnane Valgevene partisaniliikumise  ülevõtmisega Teise maailmasõja ajal.
Seal mindi 1941. aastal sakslaste  tulekul esialgu metsa varju eelkõige oma rahva säästmiseks.
Oldi  võrdlemisi alalhoidlikud ja poliitiliselt mitmepalgelised.
Seal oli  nõukogude põrandaaluseid, varjunud juute, rahvuslasi jt.
Sakslaste  (sageli slovakkide) ründamisest algul hoiduti.

Varsti tulid Moskvast  tšekistid ja hakkasid metsas võimu üle võtma.
Isepäised kohalikud  sissipealikud saadeti tagalasse või lasti maha.
Partisane sunniti aga  innukalt sakslasi ründama.
Tulemuseks olid mahapõletatud külad ja arutud  tsiviilohvrid.
Kõik see kordub nüüd Donbassis separatistide aladel.
Tuntumad algatajad, nagu Girkin ja Bessler saadetakse Venemaale.
Väiksemad tegelased lastakse nurga taga maha.
Venemaalt tulevad asemele  kuulekamad.

Meenutades Poola jagamist Molotovi-Ribbentropi pakti  salaprotokolliga, on venelased asunud salaja kulutama Berliini  võimukoridoride uksi.
Oma unelmates tahaks Putini Venemaa kiskuda  Saksamaad (ka Poolat, Rumeeniat ja Ungarit) salaja Ukrainat jagama.
Tunnistama Krimmi anastamist ning vastu pakkuda Kaliningradi oblastit,  Lääne-Ukrainat jne... Vene välisminister Sergei Lavrov on nõus olema  "Molotov".
Paraku ei leita Berliinist "Ribbentropi".
Merkel ja  Steinmeier on kõige sellest surmani tüdinud ja lõplikult välja  vihastatud.
Igasuguse sedalaadi tehingu varigi on igale Saksa  poliitikule poliitilise surma kondiseks käeks.

Venemaa nagu Natsi-Saksamaa Esimese  maailmasõja järgses koloniaalajastu Euroopas ei olnud vabakaubandust ja  seetõttu lämmatasid Versalles'i rahulepingu tingimused tooraine  puudusega Saksamaa eesrindlikku tööstust.
Algatuseks tuli neile appi  Nõukogude Venemaa (Nõukogude Liit).
1933. aastal võimule tulnud natsid  nägid lahendust "eluruumi" vägivaldses laiendamises.
Tulemuseks oli  Teine maailmasõda ja Saksamaa häving.

Tänapäeva Saksamaa tööstus on  põhimõtteliselt teises olukorras.
Tollivaba kaubandus Euroopa Liidus ja  vabakaubanduse levik maailmas võimaldab osta kõike tegevuseks vajalikku  maailmaturult.
Saksamaa arenenud tööstus kasutab toorainet säästlikult  ja selle maailmaturu hinnaga on kohanetud.
Tänapäeva Saksamaa ei vaja  eluruumi, vaid vabaturu laienemist.

Venemaal on olukord vastupidine.
Tööstus on tehniliselt maha jäänud ning aegunud ja toorainet raiskava  tehnoloogia tõttu näljas odava tooraine järele.
Eluspüsimiseks vajatakse  sisekolooniat, kust oleks võimalik tooraine kätte saada röövelliku ehk  maailmaturust oluliselt madalama, nn koduturu hinnaga.
Samas oleks  "koduturul" müüdava lõpptoodangu hind monopoolselt kõrge.
Mujale müües  saab konkurentsis püsimiseks jällegi hinda alandada tänu "kodusele"  odavale toorainele.

See on tavaline koloniaalmajandus, kus tööstuslik  keskus koorib majanduslikult toorainerikast ääremaad.
Nõnda toimis  koloniaalmajandus NSVLi ajal ja toimib ka tänapäeva puna-Hiinas.
Veel 20  aastat tagasi püüdsid venelased osta Türkmenistanilt gaasi hinnaga 15  dollarit 1000 kuupmeetri eest, sest ainuke gaasitoru läks Venemaale.
See  ei läinud kaubaks.
Praegu on hind 10-15 korda kõrgem, sest torujuhtmed  suunduvad ka Hiinasse ja Iraani.

NSVLi lagunemisega on purunenud müüt  Venemaast kui ülirikkalike loodusvaradega riigist.
Sellega jäi  väljapoole Venemaad 99% mangaanivarudest (Ukraina, Gruusia), 90%  kroomist (Kasahstan) ja titaanist (Ukraina), 70% uraanist (Kasahstan,  Ukraina), 60% rauast (Ukraina) ja vasest (Kasahstan, Lõuna-Kaukaasia),  üle 50% mustmullast (Ukraina, Kasahstan, Moldova) jne... Venemaa gaasi-  ja naftavarud on küll suured, kuid parema geoloogilise lasumusega  (tulusamad) maardlad jäid Türkmenistani, Kasahstani ja Aserbaidžaani.

Venemaa  tööstusel ja nende oligarhidest omanikel on selles olukorras kaks  võimalust.
Kas lõplikult pankrotistuda või nõuda endise "eluruumi"  taastamist.
Selle saavutamiseks on välja mõeldud igasuguseid vähem või  rohkem suletud majandusühendusi - SRÜ vabakaubandus, Tolliliit, Euraasia  Majandusliit jne ja toime pandud mitmeid sõjalisi kallaletunge  (Gruusia, Ukraina, Moldova).
Kaotatud loodusvarade paiknemine näitab  Venemaa agressiooni põhisuundi: Lõuna-Kaukaasia, Ukraina, Kasahstan ja  Moldova.

Paraku kipub see n-ö koduturg käest libisema.
Maailmamajandus teeb üha rohkem otse kaupa tooraine tarnijatega.
Näiteks  vähendab Boeing praegu oma Moskva bürood ja suurendab seda Kiievis.
Liigutakse titaanivarudele lähemale.

Moskva võib Krimmist loobuda Venemaa tööstusele on eriti talumatu Ukraina  vabakaubandus Euroopa Liiduga.
Täpsemalt, igasugune vabakaubandus  kellegi teisega peale Venemaa.
Ukraina on loodusvaradelt võrdlemisi  rikas maa.
Suureks eeliseks on tihe asustus ja lähedus Euroopa jõukatele  turgudele.
Võistelda võrdsetes turutingimustes Ukraina toodangu ja  loodusvarade pärast maailmaturul käib Venemaale üle jõu.
Pealegi sai  Krimm Ukrainast kuni anastamiseni valdava osa vajalikust mageveest,  elektrist ja toidust.

Praegu on Krimmi olukord meeleheitlik.
Sevastopolis ja Simferopolis on mage vesi juba lõpukorral.
Põhjaveevarud  poolsaarel peaaegu puuduvad.
Veepuudust ei aita leevendada  humanitaarkonvoid, eelarvetugi või sõjaline abi.
Vett kas on või seda ei  ole.
Ilmselt peab Venemaa algava aasta algul Ukrainat sõjaliselt  ründama, et saada Põhja-Krimmi magevee kanal.

Teine võimalus on  Venemaal alla anda, nagu Krimmi või Vene-Jaapani sõjas.
Mõistagi ei  tähenda see vaatepilti, kus Putin tuleb Kremlist välja ülestõstetud  kätega.
Jätkub lihtsalt Slobodan Milosevici "Vene seriaal".
Algul  loovutatakse oma aatekaaslased Ida-Ukrainas (nagu Radovan Karadžic ja  Ratko Mladic Bosnias), seejärel jäetakse abita mõni sõjalise ründe alla  sattunud liitlaspiirkond, näiteks Dnestri-äärne vabariik (Horvaatias  Kraijna vabariik) ja viimases majanduslikus kitsikuses antakse  rahvusvaheliste organisatsioonide vahendusel ära majanduslikult  täielikult rüüstatud Krimm (nagu Ida-Slavoonia tagastati Horvaatiale).