Juba ammugi on haista kevadiste  parlamendivalimiste hõngu.
Õhk on ootusest tiine: kes on see järgmine  õilishing, kes söandab end määrida rahvasaadiku ebapopulaarse ametiga?

Seni on end üles andnud Yoko Alender, Viktoria Ladõnskaja, Andrei Hvostov ja teised.
Kindlasti tuleb lisa.

Mõistan  nende inimeste valikuid.
Kuid toimuvat jälgides tekib äng.
Pealegi võib  alati kritiseerida: kaua sa ikka tuulde kisendad.
Ole parem mees ja tee  ise paremini.
Vaba riik, vabad valimised ja nii edasi.
Täida oma  kodanikuõigust.

Mina ei julgeks.
Aga siiski, midagi mõjub  võõristavalt.
Eestis on ennegi nähtud maailmaparandajaid, kes pärast  aastaid kestnud enesepilastust Suurest Poliitikast tagasi tõmbuvad.
Seni  optimistlike inimeste lapselik maailmaparandustuhin on asendunud  kibestumuse ja künismiga.

Ei sooviks sellist saatust mitte kellelegi.
Ja kui kõik lähevad poliitikasse, siis kes tulevad nende asemele?