Hasart,  millega meilgi elatakse kaasa Vene rubla kukkumisele ja tõlgendatakse  Putini vastuseid suurel pressikonverentsil, on õigustatud, kuid siiski  vaid osaliselt.
Oleme küll selle suure riigi naaber, kuid oma  majandusprobleemidega peavad nad siiski ise hakkama saama.
Narva  elanikud võivad küll piiri taga rubla languse tõttu meie kui euroala  jaoks odavaid sisseoste tegemas käia, kuid see ei lahenda meie ees  seisvaid probleeme.
Mõnele poliitikule võib selline asjade seis tunduda  isegi kasulik, sest Venemaa süveneva viletsuse taustal saab viidata, et  võrreldes idanaabriga on elu Eestis päris hea.

Riigikogu valimisteni on jäänud veidi üle kahe kuu, kuid asjalikku  diskussiooni polegi veel olnud, kui selleks mitte lugeda Tammsaare  tembeldamist sotsiks, Savisaare poognaid jääl või peaministri  propagandat Ämari lennuväljal.
Samas on rahulolematus praeguste oludega  piisavalt suur, kui arvestame riigikokku seekord pürgivate  poliitnoviitside varasemaga võrreldes suurt hulka.

Parlamendierakonnad on kampaania praeguses faasis pannud rõhu  meeldejäävatele kujunditele ja üldsuse provotseerimisele.
See töötas,  Tammsaarest, Savisaarest ja Ämarist räägiti palju, isegi väga palju.
Kuid see ei teinud meid targemaks selles osas, mis meid ootaks ees siis,  kui valija need erakonnad võimule aitaks.
Sellist ajuloputust saavad  parlamendierakonnad teha neile riigieelarvest antava raha eest.

Olukord on seda kurvem, et erakonnad ei üritagi üksteisest selgema  sõnumi edastamisega eristuda.
See tähendab valija alahindamist.
Aga ka  seda, et parteidel ei pruugigi olla kandvat ideed valimistele minekuks.
Uisureklaami asemel tahavad ka Keskerakonna valijad teada, kui suur on  nende palk või pension nelja aasta pärast.
Rääkige asjast.