Kuuba  vabadusvõitluse algataja Jose Marti loodud kujund USA-Kuuba suhetest -  osav Taavet ning rohmakas ja ahne Koljat - muutus tõeliseks tööriistaks  supersuhtleja Fidel Castro käes, kes Marti 100.
sünnipäeval alustas  võitlust USA (ja Las Vegase maffia) toel võimu haaranud Batista režiimi  vastu.

Kuigi Castrost ei suudetud vabaneda ja ta  vahetas soodsal hetkel usku Moskva tuumarakettide kilbi alla asumisega,  oli müüdil sisu ja minekut.
Iga USA altminekut (ainuüksi USA Luure  Keskvalitsuse katseid Castrot tappa tuli 638!) saatis kuubalaste  vaimustumine võimalusest suurele naabrile ära teha.
Ehkki reaalsuseks  sai ka totrast majandusmudelist tulenev viletsus, oli enamik rahvast  valmis kannatama.
Korduvatele ennustustele vaatamata ei tekkinud Kuubal  kunagi märkimisväärset opositsiooni, ka mitte viimastel aastatel, kui  interneti ja mobiilide abil on masse liikvele pandud kümnetes Araabia ja  Aasia riikides.

Nii need 52 aastat suhete puudumist ja  kaubandusembargot täis tiksusidki, kuni USA president Barack Obama  leidis, et 17. detsember 2014 on sobiv hetk anda teada selle poliitika  muutmisest.

Nobeli preemia polnud juhus Põhimõttelise  pöörde ettevalmistamine USA välispoliitikas käis täielikus saladuses ja  seda eeskätt USA vabariiklaste jaoks, kes novembris 2014 olid enda  kätte saanud enamuse Kongressi mõlemas kojas ja valmistusid Obamat  praadima.
Nüüd on seis pigem vastupidine - vabariiklastel tuleb end  taltsutada.
Muul maailmal jääb üle möönda, et Obama ja tema meeskond on  parimad rahvusvaheliste protsesside kulgemise etteaimajad ja suunajad.
Võimuletulekust saati ehk siis - Nobeli rahupreemia andmine Obamale  detsembris 2009 polnud juhus.
Seda kinnitab Kremli-vastaste  sanktsioonide toimimine ja Putini sundseis tema eilse pressikonverentsi  eel.

Kuna USA-Kuuba 1959-2014 suhted olid  unikaalsed, saadavad neid sajad ja tuhanded müüdid.
Ikka selleks, et  ühed saaksid varjata altminekuid ja teised kokku luuletada tõelisi ja  olematuid võite.
Esmajärjekorras algab nüüd just nende purunemine.

Alustaksin sellele kaasaaitamist siinkohal  mõne rohkem kõlanud killuga.
Revolutsionäär Castrole eelnes ikkagi  aastaid kõrgklassi poliitikas toimetanud advokaat Fidel Castro, kes  suhtles palju ka Batistaga, kuni nende teed läksid lahku.
Castro saabus  Havannasse alles 8. jaanuaril 1959 ehk pärast Batista põgenemist  toimetasid seal paljud, kaasa arvatud USA toel ametisse pandud näod ja  Castro pääses riiki tegelikult ruulima alles 16. veebruaril 1959. Aprillis 1959 ootas ta USAs kolm nädalat  kohtumist Eisenhoweri meeskonnaga, ent näole andis vaid volitusteta  asepresident Nixon.
Mida Castro soovis, näitas kuu hiljem Buenos Aireses  pakutud kava, et USA teeks Ladina-Ameerika tarvis uue Marshalli plaani.

Kuna Valge Maja ikka ei reageerinud ja avastati esimesed vandenõud  Castro kukutamiseks, käivitas Castro maareformi ise.
Kuna see aga  puudutas peatselt ka USA kodanikele kuulunud maad, siis... Castro taga  oli ülestõusnute armee ja rahva toetus ning ühel hetkel pakuti abi  välismaaltki.

Tänaseid termineid kasutades võiks öelda, et  Moskva pakkus Castrole projekti ja kuna see tagas talle sisepoliitikas  sotsiaalsete ümberkorralduste tegemiseks vabad käed - veel Jose Marti  kirjeldatud - ning seda USA kiuste, siis võttis ta selle projekti koos  Kremli katusega vastu.
Poliitiliselt oli see tohutu meelemuutus, sest  tal tuli teha koostööd Kuuba kommunistliku parteiga, kes varem oli alati  toetanud Batistat ja isegi tolle võitlust Castro partisaniarmee vastu.

Kui Castrot pidada projektkommunistiks, siis  tema noorem vend Raul oli pere esimene ideeline kommunist.
Just tema tõi  ülestõusnute seltskonda marksistid, kaasa arvatud Ernesto Che Guevara.
Viimaste esilekerkimine 1959-60 kulges vastavuses NSVL mõju  suurenemisega Kuubal.
Ühtlasi vastutas Raul armee eest ning tagantjärele  võib seda pidada külma sõja aegsetest üheks edukamaks, kui meenutada  kuubalaste kaasalöömist Angoola, Mosambiigi, Kongo ja Etioopia  kodusõdades.

Läbimurre Mandela matustel?

2008. aastal ameteist taandunud Castro on veel  praegugi 88selt kinni kujutelmades, mida ta omal ajal 100%-liselt ja  pimesi üle võttis (ehedaim näide - Fidel Ukrainast 5. 08.
2014: "Putin ei  saa valetada, sest Venemaa kaotas Suures isamaasõjas 26 miljonit  inimest.
").
Temast viis aastat noorem Raul paistab silma pragmatismiga.
Turumajandust üritati Kuubal taastada veel 1970ndatel, kuid Nõukogude  nõunike survel see tühistati.
Castro tegi uue katse 1990ndatel, ent  USAst ei tulnud loodetud reageeringut ja president Clinton kohtus  Castroga alles oma ametiaja lõpul septembris 2000.

Vabariiklastega pole Kuuba juhtkond kunagi  jutule saanud, sestap olid kõik lootused pandud Obamale.
Tasub meelde  tuletada kuubalaste vahendustegevust Kolumbia kodusõjas (viimase  presidenti peab USA oma tähtsaimaks strateegiliseks partneriks Kariibi  basseinis) ning Obama ootamatut ligiastumist Raul Castrole 10. detsembril 2013 Lõuna-Aafrikas toimunud Nelson Mandel  mälestustseremoonial.
Mikrofonid noppisid välja kuubalase esitlemise  "I´m Castro.
Pleased to meet you" - sõnad, mis ilmselt panid aluse terve  aasta väldanud salakõnelustele.
Nende vormiliseks põhjuseks oli  spioonide vahetamine, tegelikuks - "end mitte õigustanud poliitika" (B.Obama termin) tühistamine.

Ausalt öeldes on hea tunne - varsti sõidetakse mitte niivõrd Vabaduse kui müütidest vabanevale saarele.