Venemaa  juhid on oma agressiivse poliitikaga suutnud lühikese ajaga  manööverdada riigi isolatsiooni.
Venemaa president ei pääse eriti  reisima, isegi kui tahaks sulistada soojas vees ja käia tiigrijahil.
Pole jäänud palju riike, kus ta on külalisena oodatud.

Kremli  propagandistlik valetamistaktika, mis läänes nii kaua ja nii hästi peale  läks, on hakanud veerema tühikäigul.
Õige hulluks on aga läinud Venemaa  majandusseis.
Sõjapidamiseks kipub raha nappima, sõjaväelastele ega  lojaalsetele kaaslastele ei saa enam palka maksta.
Tuleb piirata senist  pillavat ja ambitsioonikat rublalaristamist.
Rubla on lühikese ajaga  muutunud kehvakeseks maksevahendiks.

Loeb vaid nafta  Oma osa on muidugi lääne tagasihoidlikel  sanktsioonidel, kuid palju suuremat mõju Venemaale on avaldanud nafta ja  gaasi hinna madalaks ajamine.
Naftatulud on nii kokku kuivanud, et  Venemaa riigieelarve ei vea enam välja.
Ka väliskapital on riigist  suures osas põgenenud.
Ukrainast ei saa sõjatööstusele komponente ja  varuosi.
Palju siis neid humanitaarkonvoiga ikka jõuab ära tuua.
Ukraina  tehased, kus Venemaale vajaminevat toodeti, seisavad või ei tooda  piisavalt.
Nii Kremli otsustajatel kui Vene oligarhidel ongi nutt  kurgus, aga seda ei saa nad välja näidata.
Oligarhid peavad Kremli  vallutusiha pärast loobuma ilusast elust.
Lihtne vene rahvas muidugi on  kannatlik ja taltsas ning talub Kremli pakutavaid mis tahes raskusi, kui  talle seletatakse: nado Fedja, nado, vaja on impeeriumi paisutamise  nimel olla leplik.
Maailm peab ometi venelast kartma, et austaks.

Omal  ajal suutis president Ronald Reagan Nõukogude Liidu lõpetada  70dollarilise nafta barrelihinnaga.
President Obama ajal sellest ei  piisa.
Venemaa on saanud tugevamaks, kui oli Nõukogude Liit oma  parimatel aastatel.
Kui aga nafta hinda veelgi alla kruvida ja hoida  seda pikemat aega, siis leiab Kreml end dollaridieedilt ning ribikondid  hakkavad kiiresti välja paistma.
Tuluallikad on Putinil samad, kui olid  Hruštšovil, Brežnevil ja Gorbatšovil.
Ilma naftadollarita ei ehitatud  kommunismi ega taasta Putin ka Nõukogude Liitu.
Maailma naftaturgu  kontrollib suures osas oma toodanguga Saudi Araabia.
Tema monarhid  püsivad võimul aga suuresti tänu USA toele.
Arusaadav, et tuleb  kuuletuda, kui Washington soovitab naftatootmist mitte vähendada.
Naftaturul on meeldiv ülepakkumine ning hind langeb.
OPEC, kelle mõni  liige tahaks tootmist vähendada kõrgema barrelihinna hoidmiseks, on  võimetu.

Muidugi ei tea me praegu veel täpselt, kes on need  seltsimehed, kes Putinit võimul hoiavad.
Palju ta, vaeseke, seal Kremlis  siis oma peaga ikka otsustab.
Ega Brežnev või Gorbatšov olnud ka ise  otsustajad.
Eks tuleb ajapikku välja, kes on Putini niiditõmbaja ja hall  kardinal.
Kuid praegu on ta progressiivse maailma vaenlane number üks.
Lootused on uue valitseja peal.
Kuid suuri illusioone ei maksa teha.
Võtame kas või Hodorkovski, kelle eest lääs on võidelnud ja keda kui  demokraati idealiseerinud - juba on ta jõudnud öelda, et kui temast  president saab, siis Krimmi ta tagasi ei anna.

Venemaal on tsaari  väljavahetamiseks vähe võimalusi.
Rahvas pole viletsat isevalitsejat  kukutanud, ikka on see käinud õukonnaintriigide kaudu.
Sageli on olnud  peaküsimus, mida arvab asjast sõjavägi.
Vene armee on aga praegu juba  mõistmas, et rahaga saab olema kitsas.
Kuidas Mati Unt oma  kultusraamatus ütleski: "Kust varblane teab, mida kass mõtleb!
" Lääs  tahab Putinist lahti saada, võib-olla tahab seda peagi ka Vene sõjavägi.

Ega see pole esialgu üldse halb eesmärk.

Laulame seda laulu jälle Mitmekümneaastane lootus, et Venemaa on  muutunud demokraatlikuks, varises kokku.
Tundub, et taas on aktuaalne ja  vägagi laulmiskõlblik omaaegne innustav laul "Ärgake, Baltimaad,  Leedumaa, Lätimaa, Eestimaa".
See loodi Nõukogude Venemaa vastase Balti  keti jaoks ja lauldi kolmes keeles, kus eestikeelset osa esitas Tarmo  Pihlap.

Nüüd tuleks vaid pisut sõnu kohendada, pidades silmas  lääneriikide võitlust pealetungiva Vene imperialismi ohuga.
Uues  redaktsioonis võiks kõlada üleskutse nii: "Ärgake, läänemaad, Inglismaa,  Prantsusmaa, Saksamaa!
".
Sir Elton John võiks olla esitaja Inglismaa  poolt, Nina Hagen Saksamaalt ja Christophe Maé Prantsusmaalt.
Esiettekanne võiks olla Euroopa Parlamendi ees.
Tõsi, ärkamise märke  küll on, kuid nii mõnigi hõõrub veel uneseguseid silmi ja mitmel on need  nii rähmased, et pilt jätkuvalt ähmane.