Venemaa juhid on oma agressiivse poliitikaga suutnud lühikese ajaga manööverdada riigi isolatsiooni. Venemaa president ei pääse eriti reisima, isegi kui tahaks sulistada soojas vees ja käia tiigrijahil. Pole jäänud palju riike, kus ta on külalisena oodatud. Kremli propagandistlik valetamistaktika, mis läänes nii kaua ja nii hästi peale läks, on hakanud veerema tühikäigul. Õige hulluks on aga läinud Venemaa majandusseis. Sõjapidamiseks kipub raha nappima, sõjaväelastele ega lojaalsetele kaaslastele ei saa enam palka maksta. Tuleb piirata senist pillavat ja ambitsioonikat rublalaristamist. Rubla on lühikese ajaga muutunud kehvakeseks maksevahendiks. Loeb vaid nafta Oma osa on muidugi lääne tagasihoidlikel sanktsioonidel, kuid palju suuremat mõju Venemaale on avaldanud nafta ja gaasi hinna madalaks ajamine. Naftatulud on nii kokku kuivanud, et Venemaa riigieelarve ei vea enam välja. Ka väliskapital on riigist suures osas põgenenud. Ukrainast ei saa sõjatööstusele komponente ja varuosi. Palju siis neid humanitaarkonvoiga ikka jõuab ära tuua. Ukraina tehased, kus Venemaale vajaminevat toodeti, seisavad või ei tooda piisavalt. Nii Kremli otsustajatel kui Vene oligarhidel ongi nutt kurgus, aga seda ei saa nad välja näidata. Oligarhid peavad Kremli vallutusiha pärast loobuma ilusast elust. Lihtne vene rahvas muidugi on kannatlik ja taltsas ning talub Kremli pakutavaid mis tahes raskusi, kui talle seletatakse: nado Fedja, nado, vaja on impeeriumi paisutamise nimel olla leplik. Maailm peab ometi venelast kartma, et austaks. Omal ajal suutis president Ronald Reagan Nõukogude Liidu lõpetada 70dollarilise nafta barrelihinnaga. President Obama ajal sellest ei piisa. Venemaa on saanud tugevamaks, kui oli Nõukogude Liit oma parimatel aastatel. Kui aga nafta hinda veelgi alla kruvida ja hoida seda pikemat aega, siis leiab Kreml end dollaridieedilt ning ribikondid hakkavad kiiresti välja paistma. Tuluallikad on Putinil samad, kui olid Hruštšovil, Brežnevil ja Gorbatšovil. Ilma naftadollarita ei ehitatud kommunismi ega taasta Putin ka Nõukogude Liitu. Maailma naftaturgu kontrollib suures osas oma toodanguga Saudi Araabia. Tema monarhid püsivad võimul aga suuresti tänu USA toele. Arusaadav, et tuleb kuuletuda, kui Washington soovitab naftatootmist mitte vähendada. Naftaturul on meeldiv ülepakkumine ning hind langeb. OPEC, kelle mõni liige tahaks tootmist vähendada kõrgema barrelihinna hoidmiseks, on võimetu. Muidugi ei tea me praegu veel täpselt, kes on need seltsimehed, kes Putinit võimul hoiavad. Palju ta, vaeseke, seal Kremlis siis oma peaga ikka otsustab. Ega Brežnev või Gorbatšov olnud ka ise otsustajad. Eks tuleb ajapikku välja, kes on Putini niiditõmbaja ja hall kardinal. Kuid praegu on ta progressiivse maailma vaenlane number üks. Lootused on uue valitseja peal. Kuid suuri illusioone ei maksa teha. Võtame kas või Hodorkovski, kelle eest lääs on võidelnud ja keda kui demokraati idealiseerinud - juba on ta jõudnud öelda, et kui temast president saab, siis Krimmi ta tagasi ei anna. Venemaal on tsaari väljavahetamiseks vähe võimalusi. Rahvas pole viletsat isevalitsejat kukutanud, ikka on see käinud õukonnaintriigide kaudu. Sageli on olnud peaküsimus, mida arvab asjast sõjavägi. Vene armee on aga praegu juba mõistmas, et rahaga saab olema kitsas. Kuidas Mati Unt oma kultusraamatus ütleski: "Kust varblane teab, mida kass mõtleb! " Lääs tahab Putinist lahti saada, võib-olla tahab seda peagi ka Vene sõjavägi. Ega see pole esialgu üldse halb eesmärk. Laulame seda laulu jälle Mitmekümneaastane lootus, et Venemaa on muutunud demokraatlikuks, varises kokku. Tundub, et taas on aktuaalne ja vägagi laulmiskõlblik omaaegne innustav laul "Ärgake, Baltimaad, Leedumaa, Lätimaa, Eestimaa". See loodi Nõukogude Venemaa vastase Balti keti jaoks ja lauldi kolmes keeles, kus eestikeelset osa esitas Tarmo Pihlap. Nüüd tuleks vaid pisut sõnu kohendada, pidades silmas lääneriikide võitlust pealetungiva Vene imperialismi ohuga. Uues redaktsioonis võiks kõlada üleskutse nii: "Ärgake, läänemaad, Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa! ". Sir Elton John võiks olla esitaja Inglismaa poolt, Nina Hagen Saksamaalt ja Christophe Maé Prantsusmaalt. Esiettekanne võiks olla Euroopa Parlamendi ees. Tõsi, ärkamise märke küll on, kuid nii mõnigi hõõrub veel uneseguseid silmi ja mitmel on need nii rähmased, et pilt jätkuvalt ähmane.