Poes  ostusid sooritades ja teenuseid tarbides puutume iga päev kokku  käibemaksuga.
Pilk kassatšekile kinnitab, kui palju ühe või teise ostuga  riigikukrut täitsime.
Eestis kehtib toidu- ja tööstuskaupadele ühtne  20protsendiline käibemaks.

Kauaaegne rahandusminister Jürgen Ligi  kordas avalikes esinemistes aastaid mantrat - mingeid maksuerinevusi ei  tule ning tema ei taha sellest midagi kuulda.
Nüüd on Ligi  ministrikohalt läinud ja käibemaksu erisused taas päevakorras.

Toidule madalam käibemaks Paljud Euroopa riigid rakendavad  põhitoidukaupadele meist oluliselt madalamat käibemaksu.
Poolas on see  näiteks 8 protsenti, Slovakkias ja Tšehhis 10.

Toidukogused, mida  nende riikide supermarketites inimesed ostavad, ei kannata meiega  võrdlust.
Kärud on kraami täis.
Vorsti-, liha- ja piimatooted on seal  kolmandiku võrra soodsamad.
Kui kaup on taskukohane, siis ostetakse  mõistagi rohkem.
Veel huvitavamaks läheb lugu Luksemburgis, kus  toiduainetele kehtib 3protsendiline käibemaks!
Ligi loogika kohaselt  peaks seal elatama suisa vaesuses, sest riigil jääb ju oluline maksuraha  saamata.
Ometi on seal keskmine kuupalk üle 3100 euro ja lahti pole  midagi.
Suurbritannias pole toiduainetele aga üldse käibemaksu.

Tegelikult  saaks ka Eestis kehtestada praegusest madalama käibemaksu - näiteks 10  protsenti.
Selleks on vaja vaid head tahet, mida meil kahjuks pole.
Tuleks koostada kaupade loetelu ning sooduskäibemaksu gruppi võiksid  kuuluda piim, vorst, liha, juust, leib, või, sai ja kala ehk see, mida  inimene iga päev sööb.
Arstid propageerivad puuviljade söömist.
Paljudes  maades ongi puuvili maksustatud odavamalt.
Ka juurvili ja tomatid.
Kui  meie oma õunad oleksid poelettidel odavamad, siis sööksime neid rohkem.
Kui poolakad kutsusid Vene turu ärakukkumisega oma rahvast kodumaiseid  puuvilju ostma, oleks meilgi tänuväärne oma õunakasvatajate toetamine.
Täna on lettidel Eesti õun ja Austraalia kiivi samas hinnas.

Kuna  paljudes Euroopa Liidu riikides kohaldatakse alandatud käibemaksu,  võimaldab see langetada kaupade hinda ning suurendab kokkuvõttes  tarbimist.
Rohkem raha tuleb tagasi suuremate koguste müügi pealt.
Kõrge  maksustamine hoopis pärsib ostmist.
Täna kulub inimesel toidule  märkimisväärne raha ja muu tööstuskauba soetamiseks jääb seda vähem.
Kui  sellest on aru saanud meist jõukamad riigid, siis mis segab seda Eestis  tegemast?

Ekspeaminister Andrus Ansip viitas mõni aasta tagasi, et  soomlased lõikasid toidukaupadele odavama käibemaksu rakendamisega  näppu, sest kaupmehed ei tulnud hinnalangusega kaasa.
Kas meil on alati  õige kõiges kopeerida seda, mis on lahe põhjakaldal ja pole end  õigustanud?

Endistes Ida-Euroopa riikides on odavam käibemaks ka  kaugküttele.
Senine toasooja maksustamine, mis veel kümme aastat tagasi  oli Eestis 9 protsenti, kerkis enne masu saabumist üle kahe korra.
Mida  siis imestada, kui vähemkindlustatud jätavad talvekuudel soojaarved  hoopis maksmata.
Korteriühistud on probleemi ees: soojatootjale tuleb  maksta, aga kust raha võtta, kui pooled majaelanikud on võlgades.

Luksus maksu allaKunagi populariseerisid sotsid luksuse  maksustamist.
Aga mida pidada luksuskaubaks?
Kindlasti mitte külmikuid,  telereid, autosid ega vaipu.
Luksuse alla võiksid minna suured  maasturid, mis on mõeldud sõitmiseks raskel maastikul, mitte  edvistamiseks linnapildis.
Türklastel eksisteerib luksusautode  müügimaks, see lisandub käibemaksule ning on päris krõbe.
Ka kulda ja  briljante ei osta me iga päev, vaid ikka mingiks kindlaks tähtpäevaks.
Ilmselge luksuskaup.
Samuti merekaatrid.

Omaette küsimus on  spordisaalid ja kontserdid.
Riik tahab, et me oleksime terved, samas  maksustab firmadele ujulate ja spordisaalide kasutamise  erisoodustusmaksuga.
Sellega karistatakse neid ettevõtteid, kes hoolivad  oma inimestest ja on huvitatud, et töötajad oleksid terved.

Endine  riigikogulane Hannes Astok sattus reformierakondlaste kriitika alla, kui  julges mõni aasta tagasi meelde tuletada, et valitsusel oleks ammu aeg  erandkorras ja ajutiselt masu ajal tõstetud käibemaks taas langetada  vanale tasemele.

Kui tahame olla eurooplased, peaksime vahel vanast  maailmast eeskuju võtma ning alles siis võime öelda, et läheme kindlalt  edasi.